Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kerge puitkandur peab vastu tulele ja niiskusele
Odava Vene terase ja energia ajad on nüüdseks jäädavalt möödas ning puitkandurid on üha konkurentsivõimelisemad. Liimpuitehitiste projekteerimisega tegeleva ASi Resand peakonstruktori Alar Justi andmetel on Eesti suurima sildeavaga puitkonstruktsioon Tallinna Spordihall, mille sprengelfermide pikkus on 44,5 m.
Viimastel aastatel hoogsalt kerkima hakanud koolivõimlatest suur osa on liimpuidust, samuti Tartu Lõunakeskuse jäähalli katuse kandurid ning palju muud.
Lihtsamaid puitferme võib otse ehitusplatsil kokku naelutada, ent soodsam ja levinum ogaplaatferm on teised variandid praktiliselt välja tõrjunud. Samuti on ogaplaatferm n-ö rätsepatöö, igaks juhtumiks saab sobiva fermi arvutada väga kiiresti. Ogaplaatferme saab valmistada ka hööveldatud puidust ja nii võib neid rahulikult siseruumides eksponeerida.
Eriti sobiv on puit suurte avade sildamiseks, sest on kerge ning kandevõime ja omakaalu suhe on sellel parim.
Lisaks käituvad puitkandurid tulekahjus erinevalt terasest või betoonist ennustatavalt. Näiteks söestub liimpuittala kiirusega umbes 0,7 millimeetrit minutis. Lihtne on leida tala mõõtmeid, mis tagavad piisava kandevõime 60 või enama minuti jooksul.
Puitkandureid ei ole vaja peita, need pigem parandavad ehitise välimust. Puit ei roosteta, seepärast on liimpuit eriti sobiv ujulates ja sildades jm. Puit ei moodusta ka külmasilda, kui puittala ots ulatub hoone seinast välja ning niiskus ei kondenseeru puitpinnale.
Puitkandurite kergus ja lihtsad poltliited muudavad nende monteerimise ja demonteerimise kergeks.
Autor: Märt Riistop