Hansapankur Aivo Adamsoniga bodypump'is

Pidime kokkuleppe kohaselt kell seitse Status Clubis kokku saama. Nagu ikka, tööpäev venis ning kohale jõudsime väikese hilinemisega. Närv oli ka veidi sees - kui heas vormis ikkagi Aivo Adamson on ning mida see bodypump siis endast kujutab. Hirmu suurendas veel seegi, et kunagi, kui Kalevi korvpallurid aeroobikat külastasid, naasid nad sealt surmväsinuna. Järgmisel päeval olid kõigil lihased kanged. Bodypump'is kasutatakse aga ka veel raskustega kangi. Fotograaf Veiko soovitas juba autos teel olles sooja tegema hakata, et kohale jõudes oleks kere kuum ning võiks kohe rahmeldama hakata.

Võtsin ka Capsicami (spordikreem) kaasa, mine tea, äkki tõesti on vaja achilleused "sisse määrida".

Lohutasin end mõttega, et olen 17 aastat sporti teinud, mis see poolteist-kaks tundi trenni ikka ära ei ole.

Kümneminutilise hilinemisega olime kohal. Aivo Adamson oli juba valmis, tervitades meid treeningriietuses uksel.

Järgnes riietevahetus ja trenn võiski alata. Esimeseks nii-öelda juurdeviivaks soojenduseks oli 12 minutit sõudeergomeetril sõudmist.

"Kahju, et Hansapank börsilt ära viidi. Oli aastaid tagasi veel liialt noor, et aktsiaid osta," alustasin juttu keset sõudmist.

"Nojah, mõnes mõttes on kahju jah, et asi nii läks. Teisalt oli see jälle asjade loomulik käik."

Sõudmise ajal kogusin enesekindlust. Jälgisin silmanurgast Adamsoni - ta ju päris higine juba! Lisasin veidi kiirust juurde.

"Mis ala mees muidu olete?" küsisin, üritades endiselt selgusele jõuda, millises vormis Adamson on. Üritasin nii-öelda pusle tükk haaval kokku panna. Kuuldes vastuseks korvpalli, tundsin sisimas rõõmu - ühe ala mehed ikkagi.

"Nii nüüd teeme spurdi!" hüüdis Adamson, kui üks minut oli soojenduse lõpuni jäänud. Pulss tõusis kusagile 145 löögini minutis. Punase töörežiimini oli veel pikk maa minna.

Sõudmise lõpetanud, läksime rauda tõstma. Särk oli seljas juba suhteliselt märg.

Räägitakse, et pole vahet, mis rauda tõstad, peaasi, et tõstad. Tõsi on aga see, et mida kvaliteetsemad aparaadid, seda väiksem on oht ennast vigastada.

Esmalt treenisime ülemisi seljalihaseid. Adamson valib raskuseks kuuskümmend kilo, tõmmates rahulikult kümme korda kangi alla. Harjutus iseenesest pole mulle võõras. Olen seda aastaid teinud, kuid mitte kuuekümne kiloga. OK, mis seal ikka, raskusi vähemaks ka ei võta. Venitasin kuidagi kaheksa korda ära. Tunne oli, nagu tahaks paar veresoont peas lõhkeda. Jõud kadus täielikult siis, kui fotograaf Veiko üritas pilti teha. Kokku tegime harjutust kaks seeriat.

Järgmisena liikusime jalapressi juurde. See oli üks mu lemmikharjutusi koos kõhulihaste treenimisega.

"Mingit kindlat treeningkava mul muidu ei ole. Jõusaalis tavaliselt töötan kõik suuremad lihasgrupid läbi. Treenerite käest pole väga nõu küsima läinud. Eks kogemusi ole ka juba üht-teist kogunenud," avalikustas Adamson oma treeningplaane.

Pärast harjutusi jalapressil, treenisime õlgu, seal edasi tuli kõhulihas. Viimast harjutust tehes tundsin ennast juba hästi ehk siis n-ö hullasin treeningmasinal.

Sama kiiresti, kui jõudsin hoogu minna, tõi mind Adamson maa peale tagasi. "Võta rahulikult, bodypump'is saame kõhulihaseid küll ja küll teha." See muutis mind ettevaatlikuks. Paar aastat tagasi oli ka ühes treeninglaagris olukord, kus hindasin oma võimeid üle ja ennast "kasti" treenisin.

Lõpuks oligi kätte jõudnud aeg minna bodypump'i.

Igaüks sai endale kangi ja sobivad raskused valida. Võtsin nagu ka Adamsongi kaks viiekilost ja neli 2,5kilost ketast.

"Ära liiga palju kangile raskust pane. Kui teed kergemate raskustega, vead lõpuni välja. Muidu läheb raskeks," tundis Adamson minu pärast muret. Mina aga ei tahtnud temast vähem raskusi kangile panna - kui ei võta mõistus, võtavad jalad. Lootsin viimaste peale.

Bodypump'i treeningut juhtis endine tubli kergejõustiklane, praegu erinevaid aeroobikatrenne läbi viiv Riina Suhhotskaja.

Väike venitus ja läks lahti. Pärast kümmet minutit vehkimist tundsin end nagu kala vees, kuigi särk oli juba päris märg seljas. Aga sellega olin ma aastate jooksul treenides päris harjunud. Kõõritasin Adamsoni poole, ka tema võttis asja rahulikult. Kükid, õla- ning seljaharjutused läksid ludinal.

Kuulge, kui asi nii lihtne on, siis pole ju mingit põnevust! Mis seal ikka, tuleb rohkem raskusi kangile panna. Tegelikult oli see suur viga. Sellest paraku sain alles hiljem aru. Ununenud oli ka Adamsoni soovitus raskustega mitte üle pingutada.

Kõik kulges hästi, kuni asi jõudis käteharjutusteni - triitseps, piitseps, rinnalt kangi surumine pluss kätekõverdused. Higi jooksis, käed värisesid.

"Jõuad veel! Pinguta! Varsti on läbi!" kõlas Suhhotskaja hääl üle saali. Nii, kõik, rohkem ei jõudnud. Ratturite keeli tuli lõplik haamer kätekõverduste ajal. Kuidas sa teed kätekõverdusi, kui käed on verd täis? Olete proovinud nii kätekõverdusi teha? Proovige. Pulss iseenesest polnud tegelikult üldsegi kõrge.

Möiret, et enam ei jõua, siiski teha ei julgenud. Mine tea, mida teised veel arvavad. Tõusin kükakile. Oma pettumuseks nägin, kuidas Aivo Adamson kenasti kätekõverdused lõpetas. Kuulge, kas Hansapangas on kõik sellises vormis?

Lõpuks saabus magustoit ehk trenni lõppu tähistavad venitusharjutused. Tund treeningut oli selleks korraks läbi.

Milleks kõike seda trenni vaja on? Ikka selleks, et õhtul mõnus surin kehas oleks.