Jahil käimine ei tähenda alati küttimist

Kristo Kiviorg 13. aprill 2006, 00:00

Kuna viimased suuremad külmad ning maha sadanud lumi on muutnud metsaelanike elu raskeks, on just jahimehed, need, kes neid vajaliku toiduga varustavad. Kes usub, et jahimehed lippavad mööda metsa ringi ja muudkui põmmutavad, arvab valesti.

Oli laupäeva varahommik. Kuigi tihased siutsusid ning päikegi näitas oma palet, oli termomeeter alles miinus 13 pügala peal. Õues oli selle aasta viimane suur talv.

Vilinal peatus maja ees kollane vene UAZ. Oli aeg. Hüppasin villisesse ja sõit läks lahti, algul mööda maanteed, siis leidsime endid külavaheteedelt ning lõpuks mõõtsime juba metsateid. Peagi silmas kogenud jahimehesilm põllul rebast. Ise ma loomulikult ei märganud mitte tuhkagi.

Kus põrgut see rebane veel on? Vaatasin ringi, kuni märkasin põllul lömitavat reinuvaderit. Saanud aru, et on avastatud, lippas ta mööda lumekoorikut metsa minema. Sõitsime oma neli kilomeetrit edasi, kuni jõudsime ühe talumaja hoovi.

Võtsime õunakoti koos leivakoorukestega ühes ning edasi asusime suuskadel mööda sügavaid lumerööpaid loomade söögikoha poole teele. Mäletate veel neid pütilaudu, millel olid kirjad "Lesnõje" peal? Noh, need, mida valmistati oma 35 aastat tagasi ning mille põhjad olid omal ajal korralikult tõrvaga määritud. Sõitsime rahulikku klassikasammu. Kuna olin sõitjate rivis kõige viimane, siis lasin teised veidi maad eest ära, et proovida Veerpalu klassikat. Ühesõnaga, kui Mati Alaver seda oleks näinud, pööranuks ta vist pea ära. Suht lootusetu. Peagi püüdsin eespool sõitjad uuesti kinni. Edasi liikusime rahulikus tempos.

Teel kohtasime mitmete ulukite jälgi. Ühes kohas olid kitsed lund kraapinud, et süüa leida. Mõni meeter edasi olid sead üle raja läinud. Ja siis olid veel nugise jäljed, kes oli kord ületanud raja, siis jälle tagasi pööranud ning jälle kitsa rajakese, mida mööda astusime, ületanud. Oli tunne, justnagu oleksime sattunud tema slaalomirajale.

Ning lõpuks, ohhoo, leidsime hunniku pruune pabulaid, mis nägid välja nagu kindla vormi järgi tehtud šokolaadikommid, aga need nad mitte ei olnud. Lihtsalt üks põder oli asja teinud.

Jõudsime lagendikule. Paraku polnud sellest erilist tolku. Päike siras kõrgelt, peegeldades lumevaibalt tagasi, kissitasin silmi, et paremini kaugusse näha. Tundsin puudust päikeseprillidest.

Kui hommikul näitas kolmteist pügalat miinust, siis tolleks hetkeks kippus kraad vist nulli. Igal juhul hakkas tasapisi palav.

Lõpuks jõudsime söödakohani. Khm. Võisin küll eksida, kuid tundsin sõõrmetes metssigade lõhna. Nojah, loomulikult pole mu haistmismeel võrreldav Tarzani omaga, aga see selleks.

Metsanotsud olid söödaplatsil lume nii kinni trampinud, just nagu oleks seal kaitseväelased nädal aega telkinud. Nälg on vist tõesti suur olnud. Sead on olnud ikka täielikud sead, isegi automaatse söödakoha katuse on nad suutnud ära lõhkuda, ümber nad seda pole suutnud õnneks trügida, kuna see on maa külge kinnitatud. Nädal tagasi olid jahimehed toonud loomadele jahu, mis oli lume söödaplatsi ümber muutnud hallikaks.

Söödapaik ise on kui issanda loomaaed, lisaks metssigadele käivad seal maiustamas ka kitsed, linnud, aga ka närilised, kes omakorda meelitavad kohale rebaseid.

Valame vilja, jätame õunu ja leivakoorukesi maha. Maha visatud vili kaetakse kuuseokstega, et hiljem oleks näha, palju loomi söömas on käinud. Lahkusime vaikides.

Nädal hiljem olime uuesti metsas. Seekord viis meid söödakohta täkk Armas. Täku omanikuks oli vana jahimees Rooba Enn. Sõit ise kujunes rahulikuks.

Ainuke, kes saanil tõmbles, olin mina oma fotoaparaadiga. Loodus oli nädalaga palju muutunud. Kui esimene kord oli talv veel täies jõus, siis nüüd oli võimu haaranud juba kevad. Olid plusskraadid ning räästas tilkus. Lumekoorik oli küll vaheldumisi sulades ning külmetades paksemaks muutunud, kuid see ei takistanud mind põlvist saati lumme vajumast, kui olin reelt maha hüpanud, et pilti teha.

Söödakule jõudes silmasime põldpüüsid. Prr! Võtsime hoo maha. Parv põldpüüsid maiustasid söödaku juures. Haarasin kaamera. "Hiili vasakult poolt neile lähemale," kostis mu kõrvu veel soovitus. Millegipärast läksin alguses hoopis paremalt poolt. Paraku, oh häda! Põldpüüd olid mind märganud ja hakkasid juba karjas lagendiku poole vudima. Aimasin halba. Mingisugustegi piltide saamiseks otsustasin neile ummisjalu järele joosta, sest muud võimalust ei tundunud enam olevat. Ühtäkki jäin seisma, kuna lumi ulatus põlvini. Põldpüüd olid ära lennanud. Lõpptulemuseks oli neli viletsat pilti põldpüüdest. Milline pettumus!

Tol päeval kuulus, sarnaselt kahe nädala taguse perioodiga, metsaelanike menüüsse vili, tohletanud õunad, leivakoorukesed ning jahu.

Lisaks söötmisele uurisid jahimehed ka söödakoha ümbruses jälgi, püüdes kokku arvutada, kui palju sigu ning millal viimati on käinud.

Lahkudes tegi täkk Armas ka paarkümmend kiiremat sammu. Ime läbi õnnestus mul saani püsima jääda, seda tänu istet kinni hoidvatele nööridele. Päeva lõpp tõi siiski ka väikese üllatuse.

Õnnejumalanna polnud mind aga tol päeval siiski unustanud. Nimelt tagasi tulles õnnestus jäädvustada paradiisiõunu noolinud siidisaba. Sain vähemalt ühe hea pildi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing