Kust saada juurde töökäsi?

Kõik märgid näitavad, et tööjõupuudus Eestis lähemail aastail pigem teravneb. See tuleneb mitmest asjaolust.

Teatavasti suurenevad tööjõu vaba liikumise võimalused Euroopa Liidus, kuna uute liikmesriikide kodanikele mitmel pool kehtestatud piiranguid on asutud kaotama või pehmendama. Vähemalt esimese hooga viib see siit rohkem inimesi välja, kui toob neid juurde. Tõenäoliselt hakkab avaldama samataolist mõju äsja jõustunud direktiiv, mis avardab töötamisvõimalusi liikmesriikides pikaajaliselt elanud kolmandate riikide kodanikele. Tagasi ei saa pöörata asjaolu, et peatselt tööikka jõudma hakkavad nooremad vanuserühmad Eestis pärinevad madala sündimusega 1990ndaist aastaist.

Muidugi on igal hetkel olemas teatud ressurss töötute näol, keda tööturule (tagasi) aidatakse. Tulu sellest ei seisne üksnes nende inimeste loodavates väärtustes, kui nad on kord jälle kanna maha saanud, vaid ka väiksemas koormuses riigi sotsiaaltoetuste süsteemile, veel enam aga oma tööga end ära elatavate inimeste eneseväärikustundes. Viimast ei saa arvuliselt mõõta, kuid selle puudumine mõjub rusuvalt kogu emotsionaalsele atmosfäärile, milles me elame.

Nii on iga inimese otsa peale aitamine igas suhtes vaieldamatult oluline. Siiski, arvestades meie töötusenäitajate niigi suhtelist madalust, ei saa sellele rajada suuri lootusi tööjõupakkumise oluliseks tõusuks.

On väljavaateid pöörata rahvastiku vananemisega kaasnevad jätkusuutlikkuse riskid teatud osas voorusteks. Ongi ju ilus ja otse loomulik soovida, et meie inimesed elaksid kauem, mis sest, et see muudab vanuserühmade proportsioonid rahvastikupüramiidis justkui ebasoodsamaks.

Kui keskenduda mitte lihtsalt pikema, vaid pikema aktiivse eluea kujundamisele, on võimalik jõuda selleni, et vanemaealiste suhteline paljusus ei tähendagi õudusunenägu sotsiaalskeemide administraatoreile ja pensionifondide valvuritele.

Rohkem vanemaid inimesi ei pruugi tingimata tähendada rohkem töövõimetuid. Aktiivsed eakad inimesed võivad mõnes sektoris tööjõupakkumist hoopiski suurendada ja üldpilti mitmekesistada. Seejuures pidagem meeles, et Eesti keskmise eluea, eriti meeste puhul, veab suuresti alla kõrge suremus just parimas elu- ja tööeas. Nii ei tule tööjõunappus üksnes töömeeste vanaks jäämisest, vaid ka sellest, et osa neist sureb kaugelt liiga vara. Püüded keskmise aktiivse eluea pikendamiseks ei pea niisiis suunduma vaid sellele, et vanastki peast oldaks reipad, vaid et kriitiline keskiga võimalikult kadudeta üle elataks.

Üheks potentsiaalselt perspektiivseks tööjõunappuse leevendajaks tuleb aga lugeda otsinguid inimeste töö- ja perekonnaelu paindlikumaks ühitamiseks, pidades silmas lapsevanemaid. See suund leiab järjest enam arusaamist kõigis Euroopa maades.

Lapsevanematele, eriti väikelaste emadele töötamise kättesaadavamaks tegemise idee võidab poolehoidu erinevate hoiakutega ühiskondades ja rahvastikugruppides: kes näevad ses väljapääsu Kinder-Küche-Kirche-mentaliteedist, kes šanssi karjääri või elementaarse leivateenimisvajaduse juures siiski hoolitseda ka bioloogilise kestmajäämise eest.

Eesti viljakas eas naiste hulgas läbi viidud uuringud näitavad hästi tasakaalustatud hoiakute prevaleerimist: soovitakse endale keskmisest eurooplannast rohkem lapsi ning samas peetakse loomulikuks tööalast enesetäiendamist ja edasiliikumist.

Tööjõuvajaduse seisukohast on järjest vältimatum arendada uusi lapsehoiuvõimalusi, paindlikku töökorraldust ja lapsehoolduspuhkuselt tööellu naasjate oskuste värskendamist.

Sündimus Eestis kasvab suhteliselt rohkem haritumate ja tööalaselt kvalifitseeritumate naiste hulgas, kelle pikaajaline eemalviibimine tööturult pole ühegi osapoole huvides. Lapsi kasvatavate perekonnainimeste näol on tegemist lojaalsusele ja edasipüüdlikkusele häälestunud töötajatega, mis kaalub üles nende vajadustega seotud võimalikud ümberkorraldused. Ühtlasi on kaudselt, aga selgelt tegemist sündimuse kasvu toetavate meetmetega, mis aitab pikas perspektiivis ennetada tööjõupuudust tulevikus.

Ka Eestis otsitakse töö- ja pereelu ühendamiseks värskeid ja mujal äraproovitud lahendusi. Mitme Euroopa Sotsiaalfondi rahastatava projekti kaudu (Equal) katsetatakse Eestis pilootprojektidena töö ja pereelu paremat ühitamist ja edukaks osutumise korral rakendatakse laiemalt. Olgu need siis uudsed lapsehoiuvõimalused, kaua tööturult eemal olnud väikelaste vanemate koolitus, kaugtöökeskus või paindlike töövormide tutvustamine. Nii tööandjail, omavalitsustel kui kolmandal sektoril tasub praegu pöörata sellele tõsist tähelepanu - tegemist on olulise tulevikusuunaga.

Autor: Paul-Eerik Rummo