Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võõrtööjõu otsijat aitaks riiklik garantii
Tänavune aasta on kriitilise valiku aasta, mille jooksul selgub tööjõuprobleemi lahendus Eesti ettevõtluse jaoks. Kui inimesi ei saa siia tuua, siis tuleb leida võimalused ja vahendid doonorriikidesse minekuks. Riik peab olema nõus võtma ettevõtluse eduka tuleviku tagamiseks konkreetse vastutuse - näiteks reaalsete garantiide näol.
Tööjõud on Eestis otsakorral. Mõningates sektorites on asi keerulisem kui teistes, kuid selgeks on saamas see, et jätkusuutlikuks majandusarenguks ilma täiendavate töökäteta suuri väljavaateid pole. Loota sellele, et Eesti reaalne elatustase ruttu tõuseb ja enamik välisriikidesse suundunud töötajaid varsti kodumaale tagasi kiirustab, on enesepettus.
Ettevõtjad, kes on proovinud puuduolevaid töötajaid teistest riikidest kas või ajutiselt sisse tuua, teavad rääkida lugusid riigi poolt loodud tingimustest, mis pigem viivad meeleheitel ettevõtja pankrotini, kui lasevad välismaalt vajalikke inimesi sisse tuua. Kuna riigi roll on luua majandusarengut toetavat, mitte piiravat keskkonda, siis tuleb kriitilise pilguga üle vaadata võimalused välistööjõu kasutamiseks.
Kas riik ei peaks tegema midagi selle heaks, et ettevõtted läheksid doonorriikidesse kohale ja hakkaksid odavat või spetsiifiliste oskustega tööjõudu seal kasutama? Kas ei peaks looma soodustavaid tingimusi selleks, et kohalikud ettevõtjad hakkaksid vaatama India, Hiina, Ukraina, Venemaa ja paljude teiste tärkavate riikide poole selle pilguga, et luua seal oma tütarfirmad, mis hakkaksid tegema alltöövõttu Eestis paiknevatele emafirmadele?
Odava ja efektiivse või spetsiifilise tööjõu kasutamine võib toetada Eesti majandust täpselt sama hästi kui edukas eksporttegevus. Eestis on olemas näiteks ekspordi riikliku garanteerimise seadus, mille eesmärgiks on kaitsta Eesti ettevõtjaid eksporditehingutest tuleneva võimaliku kahju eest. Miks ei võiks meil olla ka seadust, mis riikliku garanteerimise kaudu aitab maandada nende ettevõtlike ärimeeste riske, kes otsustavad minna näiteks Hiinasse? Ettevõtjad oleksid valmis asuma koostööle ja kulutama oma raha kaugete tootmisbaaside väljaarendamiseks olukorras, kus osad sellega kaasnevad riskid on maandatud - näiteks riigi kanda.
Kui doonorriikide tööjõu kasutamine tundub keskmise Eesti ettevõtte suurust arvestades ebarealistlik, siis võib arendada välja ka struktuure, mis loovad alltöövõtuüksusi teistesse riikidesse mitme Eesti ettevõtte huvisid arvestades.
Sageli on tööjõupuuduse lahendust nähtud palgataseme kunstlikus tõstmises, olgu siis tegemist riigi poolt reguleeritud alampalga või üldise moraalse surve avaldamisega ettevõtjatele keskmise palga tõstmiseks. Kuid kui riik tõstaks näiteks alampalka eesmärgiga tuua töötajad tagasi Eestisse ja toetada seeläbi ettevõtlust, siis seaks ta tegelikkuses ettevõtjad hoopis raskesse seisu. Ettevõtjad peaksid teoreetiliselt saama palku tõsta oma kasumireservide arvelt.
Samas on täna paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetel küsimus, kuidas üldse karmistunud konkurentsis püsima jääda ning kust leida vahendeid arendustegevuseks.
Paljude ettevõtjate jaoks on tööjõu kõrge hind ületanud kriitilise taluvuspiiri ja pannud omanikke kaaluma ettevõtlusest lahkumist. Seega ei tule riigil ettevõtjaid mitte täiendava surve alla seada, vaid pakkuda neile selliseid lahendusi, mis tõepoolest võiksid aidata ettevõtetel areneda.
Autor: Olev Laanjärv