Autoga reisima minnes tuleb teha ettevalmistusi

Samuti oleme me reisilembesed. Seetõttu kogub järjest enam populaarsust autoga Euroopasse reisimine.

"Enne reisile asumist peab esmalt kindlasti üle vaatama oma sõiduvahendi. Peaks tegema üldkontrolli. Kõik selle, mis ebakindel, peaks ära vahetama. Muu hulgas pöörata tähelepanu nt piduriklotsidele, sest alates Lõuna-Poolast algavad mäed ja seal saavad pidurid mitmekordse koormuse! Vajadusel teha tavahooldus, sest arvestama peab ka seda, et reisi pikkus võib olla vabalt 8000 kilomeetrit ja usutavasti ei taha keegi reisi ajal autohooldusega tegelema hakata," soovitab kaks korda oma autoga mööda suvist Euroopat reisinud Danel Vaigla.

Eesti Autoklubist saab suurt abi marsruudi koostamisel, kuhu märgitakse vastavalt soovile ka kämpingud, vaatamisväärsused ja muu väga kasulik ja vajaminev info. Kindlasti tasub nende poole pöörduda esimest korda omal käel Euroopasse reisides. Inimesed, kes on kasutanud Autoklubi teenuseid, on jaganud nende kohta positiivseid hinnanguid.

Euroopas autoga reisimiseks on lugematul arvul erinevaid võimalusi. See kehtib ka sihtpunkti valikul. Eesti inimesele on taskukohasem avastada Balkani maid. Turvalisem on sõita näiteks Horvaatiasse ja piirduda sellega. Kui soovitakse ekstreemsemat reisi, võib edasi minna Serbiasse, Albaaniasse, Montenegrosse.

Näitena toodav marsruut on mõeldud rohkem seiklejate jaoks. Algus on nagu ikka: Eesti-Läti-Leedu-Poola (läbi Varssavi). Seejärel võiks suunduda Tšehhi, kus kindlasti külastada pealinna Prahat, mis on väidetavalt Ida-Euroopa kauneim pealinn.

Austriast võib kas otse läbi sõita või teha väikese kõrvalepõike Viini, mis on üks Euroopa uhkemaid pealinnu.

Sloveenias tasub kindlasti läbi minna Postojnast, kus asuvad võimsad koopad - kunagine maa-alune kaevandus.

Horvaatias võib alla lõunasse jõudmiseks sõita pikalt (umbes 750 kilomeetrit) mööda Aadria mere kallast, mis on tuntud ka Dalmaatsia rannikuna. Külastada tasub ilusaid rannikuäärseid saari, mis on kõik täiesti erinevad ja omanäolised, mõnele pääseb isegi autoga sõites.

Horvaatia põhjaosas asuva Plitvicka looduspargiga tutvumiseks peaks varuma aega vähemalt pool päeva - seal on palju kauneid koski, järvi ja tiike.

Linnadest väärivad märkimist veel Split ja Dubrovnik oma imeilusate vanalinnadega, kus näiteks naisterahvaid võiksid huvitada muu hulgas ka mitmed väikesed butiigid.

Kui kaugemale sõita ei soovita, saab jääda "laagrisse" mõnele väikesaarele, kust leiab mitmeid mõistliku hinnaga kämpinguid või laagriplatse koos duši all käimise võimalusega. Horvaatias tasub kindlasti proovida kohalikku kööki, selleks leiab väga paljud õdusaid söögikohti.

Teravamate elamuste ja seikluste otsijail tasub aga edasi liikuda. Montenegros on samuti väga mõnusad rannaäärsed kuurordid, milles elu keeb pea 24 tundi ööpäevas - päikese loojudes asuvad turistid nautima paljude rannabaaride teenuseid.

Albaania piiril peaks kindlasti arvestama umbes kahe-kolmetunnise asjaajamisega. Kuigi Albaania on viisavaba riik, küsitakse "transiiditasu" 10 eurot, kusjuures selleks peab iga inimene eelnevalt täitma ennekuulmatuna tunduva "riiki siseneja kaardi".

Albaania läbimiseks on vaja sõita umbes 350 kilomeetrit, see võtab aega ligikaudu 12 väsitavat tundi. Süüdi on eelkõige ääretult kehvad teeolud - kohati puudub asfalt sootuks. Meie kevadised Tallinna tänavad tunduvad sealsete teede-tänavate kõrval laussiledad. Peab ka jälgima, et ei purustaks oma autot, sõites lahtisesse kanalisatsioonikaevu, mille kaaned on usinate metallivaraste saagiks langenud. "Peamiselt saab sellisel teekattel sõita vaid esimese ja teise käiguga. Lisaks on ääretult kitsaid ja mägiseid teid, kus vastutuleva sõiduki läbilaskmiseks pidi leidma mõne laiema koha," jutustab Danel oma kogemustest ja soovitab alustada sõitu hommikul vara, et kindlasti enne pimedat Kreekasse jõuda.

Väga võimsa mulje jättis lõunaranniku ääres Llorgara kanjon. Tee tõusis pea kanjoni tippu 2000 meetri kõrgusele, mis oli autole üksjagu kurnav, kuid üleval avanes see-eest hingemattev vaatepilt.

Albaania-Kreeka piiri ületades muutus pilt kardinaalselt - olid justkui tsivilisatsiooni tagasi jõudnud. Kreekas on hea mõni päev mere ääres lihtsalt puhata. Kui on soov Kreekat põhjalikumalt avastada, peaks reisisihiks valima ainult Kreeka.

Tagasiteel Kreekast Eestisse võib sõita otse Bulgaariasse ja läbi pealinna Sofia edasi Serbiasse, kus on seniajani näha kunagisi sõjakahjustusi. Serbiast jookseb kiirtee üles Ungarisse, Budapestini välja. Ungaris võiks külastada Egeri linna ääres asuvat veinikeldrite kompleksi, kus on võimalik degusteerida ääretult laia valikut veine, mida saab taskukohase hinnaga ka kodustele kingituseks kaasa osta.

Slovakkia läbimiseks peab sõitma vaid 200 kilomeetrit. Sealt edasi jõutakse läbi Poola ja Leedu-Läti tagasi Eestisse. Tšehhis, Slovakkias, Austrias, Horvaatias, Serbias, Kreekas ja Ungaris on tasulised kiirteed. Vastavad kleepsud on soovitav osta piirilt nendesse riikidesse sisenemisel või siis esimestest bensiinijaamadest. Muidu võib ette tulla olukordi, kus kiirtee alguse märki silmates peab kleepsu järele sõitmiseks otsa tagasi pöörama. Kleepsu puudumisega vahele jäädes on trahvid väga soolased. Teemaks on ligikaudu 10 eurot nädala eest (minimaalne aeg). Politsei kontrollib kleepsude olemasolu isegi eemalt binokliga ja jälgib maksu tasumist ka parklates. Mõnes riigis peab tasuma vaid kiirteel läbitud kilomeetrite eest.

Teemaksu ja kütuse eest saab enamasti tasuda mõne Eesti panga väljastatud deebetkaardiga, millel on Visa märk (seda isegi Montenegros). Nimetatud võimalus teeb reisi oluliselt mugavamaks ja samuti ka turvalisemaks. Nimelt moodustavad need kaks kulu väga arvestatava osa (umbes poole) reisi eelarvest. Sularaha on vaja enamasti vaid söögi, vaatamisväärsuste ja muu pudi-padi tarbeks. Odavamates ööbimiskohtades eelistatakse ikkagi sularaha. Kui on plaan mõnda riiki pikemaks peatuma jääda, on mõistlikum võimaluse korral osta Eestist kaasa kohalikku valuutat. Üldjuhul piisab aga eurodest. Kui hotellis peatumist peetakse liiga kulukaks, on ööbimiseks soovitav kasutada ainult selleks ette nähtud kohti - kas kämpinguid või telkimisplatse. Näiteks Austrias on seadusega keelatud öösel autos magada. Enamikus mainitud riikides on ka väga kõrgelt arenenud kämpingukultuur.

Kui sõita korralikult, jälgida liiklusmärke ja teada vastava riigi liikluseeskirja põhilisi nõudeid, ei tohiks tulla ette ka sekeldusi politseiga. Liikluseeskirjadega aitab kindlasti jällegi Autoklubi.

Kui plaanitakse ühendada kaks erinevat eesmärki - minna mõneks ajaks kuskile mere äärde puhkama ja samas mitmes riigis natukene aega veeta, vaatamisväärsustega tutvuda jms, on vaja väga palju aega varuda.

"Tungivalt soovitav on minna suvisele teekonnale Euroopasse konditsioneeriga varustatud autoga, sest päevasel ajal on temperatuur pidevalt üle 30 kraadi. Soovitav on autosse varuda ka vedelikke joomiseks, kuna kiirteedel ja ka mujal ei pruugi olla mahti ja tahtmist peatuda," jagab oma kogemusi autoga Horvaatias käinud Merje Kuus.

Mõistlik on minna reisile kas ühe, kahe või maksimaalselt kolme autoga. Igas autos võiks olla kaks kuni neli inimest olenevalt auto suurusest. Loomulikult on tungivalt soovitav, et ühes autos oleks rohkem kui üks autojuhiloaga inimene.

Minibusside kohta kehtivad loomulikult teised arvud. Suurema seltskonnaga on tõenäolisem, et kerkivad esile erimeelsused näiteks küsimustes, mis kohti täpselt külastada, kus ööbimiseks peatuda ja muud sellised "pisiasjad". Reisi ette valmistades võivad need seigad tähtsusetuna tunduda, kuid reisinute kogemused kinnitavad, et sellised nüansid võivad kogu reisi ära rikkuda.

Fotod: Danel Vaigla

Autor: Richard Õunap