Võimalused koputavad Eesti uksele

Esko Passila 20. aprill 2006, 00:00

Praegu on Eestil võimalik saada Euroopa Liidust rohkem raha, kui ise sinna maksab. Selline olukord ei saa kesta väga kaua, sest ELi on uusi liikmeid juurde tulemas, kes samuti hakkavad ühisraha summadest osa saama. Seetõttu peab Eesti üritama kasutada olukorda maksimaalselt ära.

Soomes sõdisid ametkonnad selle pärast, kes saab vahendeid jagada, mis otstarbeks ja kui palju. Sel oli majanduse arengule kahetsusväärne tagajärg - suur osa rahast uppus bürokraatia masinavärki. Loodi maailma keerulisim sotsiaaltoetuste süsteem. Avatud maailmaturgudel on see nüüd lisakoormaks ettevõtetele. Puudub ka poliitiline tahe soodustuste süsteemi lammutamiseks. Iirimaal toimiti teisiti ja tulemus on suur kasv majanduses. Eesti võiks õppida teiste vigadest, sest katseeksituse meetod on raiskamine.

ELi direktiive järgides peab Eesti parandama ühiskonna mitmeid struktuure, tugevdama majanduselu, parendama infrastruktuuri. Kui ELi tugimeetmed lõpevad, peavad juba ettevõtted võtma vastutuse riigi heaolu eest, sest ainult ettevõtted loovad vahendeid, mida jagada.

Tuleviku kindlustamiseks vajab Eesti veel rohkem ettevõtteid ja investeeringuid. Välisraha pärast käib tihe rebimine ja seetõttu peaksid ametkonnad koordineerima tegevust peamise eesmärgi saavutamiseks. Välisinvestoritele tuleb näidata Eesti eeliseid, eeskätt tema suurepärast asendit Venemaa ja ELi turu vahel. Eestisse sisenemine tuleb teha võimalikult lihtsaks. See on poliitilise tahte ja valikute küsimus.

Eestil ja eriti Ida-Virumaal on kadestamisväärt asend Venemaa tähtsaima turupiirkonna suhtes. Narva ja Moskva vahel elab 30-35 miljonit inimest, kelle ostujõud kasvab kiiremini kui mujal Venemaal. Välisfirmadele on eriti heaks "maandumiskohaks" Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve. Need linnad asuvad ELi territooriumil ja see on väga tähtis. Lääne investorite seisukohalt on suur eelis see, et piirkonnas on palju vene keele kõnelejaid ja kultuuri tundjaid. Seda ELis veel eriti ei osata, kuid see on vajalik uute turgude võitmiseks. Seega on oluline, et eestlased oskaksid seda läänele müüa.

Minu meelest võiksid paljud Soome väikefirmad, kes kauplevad Venemaaga, tegutseda just Ida-Virumaal, mitte võtma asjatuid riske Venemaal, kus maa omandamisega kaasnevad riskid ametnike, maksuameti ja mitteametlike formeeringute omavoli küüsi langeda.

Mida siis välisinvestorid ootavad? Investor, kes loodab suuremat kasu, on ise valmis rohkem vaeva nägema. See, kes ei soovi riskeerida, soovib sihtmaalt rohkem teenuseid ja valmisolekut.

Esimene asi välisinvesteeringute meelitamiseks on toimivad võrguleheküljed. Ametkonnad peaksid juurutama ka nn ühe luugi teenindust - investeerimishuviline saab kogu info ja teeninduse ühest kohast, kas siis kohalikult ettevõtlusnõunikult või vastavalt organilt omavalitsuses. Investeerijat ei huvita ühest asutusest teise jooksmine, pitsatite ja allkirjade kogumine. Infot ja lubadusi peab saama usaldada. See eeldab poliitilist kompetentsi ja ka otsesidemeid omavalitsuse juhtkonnaga. Otsustega ei peaks venitama.

Investoritel on erinevad huvid. Suurfirma otsib tavaliselt vaba maad, kuhu ehitada oma vajaduste järgi. Planeeringuga maade puudumine on miinus. Ida-Virumaal tuleks see probleem kiiresti lahendada, vajadusel riigi abiga. Väikefirmad otsivad rendipindu, et vältida investeeringuid kinnisvarasse. ELi tugirahadega saab rajada tänapäevaseid tootmispindu.

Sillamäe sadam, korralik ühendus Venemaaga jm vajavad riigi tuge, et meelitada ettevõtjaid Ida-Virumaale. Tööjõudu on piirkonnas piisavalt ja koolituse korraldamine võimalik. Sellest pole aga kasu, kui pole firmasid kuhugi paigutada. Eesti peaks seega ise näitama üles initsiatiivi, et tekiks juurde töökohti ja tõuseks piirkonna sotsiaalne turvalisus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:56
Otsi:

Ava täpsem otsing