Eestis sõlmitakse keskmiselt iga päev üks abieluvaraleping

Kui 1997. aasta lõpuks oli abieluvaralepinguid sõlmitud veidi üle 200, siis 2006. aasta alguseks oli Eestis abieluvararegistrisse tehtud 2548 kannet. "Mingil määral on sõlmitud abieluvaralepingute arv siiski abieluvararegistri andmetest suurem, sest see kas leping registrile esitatakse, sõltub abikaasade tahtest. Seetõttu jõuab mingi osa sõlmitud abieluvaralepingutest registrisse ajalise nihkega või üldse mitte kunagi," kommenteeris Notarite Koja esimees Tiit Sepp.

Vaadates andmeid, saab öelda, et alates 1998. aastast on sõlmitud iga aasta keskmiselt 260 lepingut ehk umbes iga päev üks leping, kui arvestada välja nädalavahetused. Alust on siiski arvata, et viimastel aastatel sõlmitakse lepinguid rohkem.

Võrreldes abielude arvuga, 2004. ja 2005. aasta statistika kohaselt umbes 6000 aastas, on abieluvaralepingute sõlmijaid Sepa andmetel ligi 5 protsenti. "Kuna abieluvaralepinguid on võimalik sõlmida ka abielu kestel, on abielu alguses lepingute sõlmijate protsent mõnevõrra madalam," kommenteeris Sepp.

Abieluvaralepingu populaarsuse kasvust Sepa sõnul siiski veel rääkida ei saa. "Arvestades, et Eestis lahutatakse statistika andmetel kuni 2/3 abieludest ja see toob endaga kaasa suure hulga vara jagamise vaidlusi, ei näita 5 protsenti sõlmijaid suurt populaarsust," kinnitas Sepp. Põhjusena, miks selle lepingu sõlmise vajadus veel rahva teadvusesse jõudnud pole, nimetas ta pikemaajalise traditsiooni puudumist.

Küll on aga abieluvaralepingu sõlmimist teistest tähtsamaks pidanud kodanikud, kes oma elus vara jagamisega juba kokku puutunud. "Omaette kategooria on paarid, kel on kas varasem enda või lähedaste ühisvara jagamise või muudest abieluvara probleemidest tekkinud vaidluste kogemus ning kelle nägemus abieluvaralepinguga saavutavast tagajärjest on selgem," märkis Sepp.

Abieluvaralepingu sõlmimise põhiline eesmärk on notari sõnul seadusest tuleneva abieluvararežiimi muutmine või täpsustamine. Kui enne abielu omandatud vara on üldiselt abikaasade lahusvara ja abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara - ühisvara ei ole samas ühe abikaasa abielu kestel saadud kink või pärand -, siis abieluvaralepinguga on võimalik neid põhimõtteid muuta. Lisaks on levinud kokkulepped ühisvara jagamise ja vastastikuse ülalpidamise kohustuse kohta abielu lõppemisel. Kui üks abikaasadest on välismaalane, võib kokku leppida selles, et abieluvarale kohaldatakse, kas ühe abikaasa elukohariigi või kodakondsuse riigi õigust.

Küsimusele, kes on abieluvaralepingu sõlmimise aktiivsem pool, vastas Sepp, et pole täheldanud üldist tendentsi, et just mehed või naised oleksid aktiivsemad. "Abieluvaralepingu sõlmimise juures on vahel märgata sugulaste tegutsemist - noorte puhul püüavad sekkuda suguvõsa aktiivsemad liikmed, eakamate osas täiskasvanud lapsed," ütles Sepp.

Enne abiellumist räägib tulevane paar sellest, kus elama hakatakse, kui palju lapsi planeeritakse, seksist ja veel paljudest olulistest asjadest. Vaid üks teema tundub olevat liiga personaalne, et sellest oma partneriga rääkida - see on raha, kirjutas ajaleht The Wall Street Journal mõni aeg tagasi.

Mõjukas majandusleht toob ära terve rida punkte, mida abiellujad, olgu nad kas 20aastased noored või 50aastased kolmandale katsele minejad, peaksid küsima nii endalt kui ka oma partnerilt. Tõsi, paljud neist tunduvad meile veidi kauged ja nii mõnegi punkti jaoks on meie ühiskond veel liiga toores olevat.

Aga samas, kui neid punkte lähemalt vaadata, siis meie ühiskonnas on taoline lähenemine kasulik mitte ainult uutele, vaid ka staažikatele paaridele. Turumajandusele ülemineku esialgsed vaevad hakkavad läbi saama. Need, kes võtsid eluasemelaenu kolm-neli aastat tagasi, on esimesest šokist üle saamas ning raha jääb pärast esmavajaduste rahuldamist ka üle. Siis olekski paras aeg maha istuda ja kõrvalolevad punktid läbi mõelda.

Suhte rahaline külg vajab üksteise usaldamist ja teineteisega arvestamist sama moodi nagu füüsiline ja vaimne pool. Kui seda ei tehta, jääb abielu loodetust lühemaks.