Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üks küsimus
Monika Järg, disainer
Valik on minu meelest pisut liiga ühekülgne ja väike ning ka liialt ühele stiilile orienteeritud. Kaup on kas väga odav või väga kallis, vahepealset varianti ei kohta meie kauplustes peaaegu üldse. Minimalistlikule stiilile on rõhutud äärmiselt palju. Iseenesest pole see muidugi halb, aga võiks olla mingil määral esindatud ka teisi suundi. Stilistiliselt võiks olla rohkem näiteks baroksemat või 60ndate stiilis laadi - mujal maailmas on neid ikka päris palju esindatud, aga meil Eestis ei kohta seda peaaegu üldse.
Odava hinnaklassi mööblivalik on heal tasemel, keskklassi osas kehv ning kõrgklassi ei oska võrrelda. Nimelt valmib enamik toodangut kataloogide alusel ning kallist mööblit valikusse eriti sisse ei panda ja seega on ka selle valik äärmiselt väike. Odava puhul on võimalusi palju - võta mida tahad. Eesti inimesed ei jõua kallimat mööblit osta ning kuna nõudlust ei ole, siis ei ole mõtet ka pakkumisel. Midagi pole parata, turg paneb asja paika. Neid, kes kallist mööblit osta jõuaksid, on vähe, ja need vähesed jõuavad endale ka välismaalt mööblit osta.
Janne Maal, sisearhitekt
Minu arvates võiks see valik siiski parem olla. Praegu olen tähele pannud, et võimalused on suhteliselt piiratud ning isikupära jääb liialt väheks. Enamik tooteid kordub, analooge on väga palju. Head asja soodsa hinnaga ei ole peaaegu üldse kuskilt saada - kaubavalikus on kas siis päris odav ja maitsetu Poola kaup või päris kallis disaintoodang. Arvan, et rohkem võiks olla korralikku kaupa ka keskklassile ja noortele inimestele, kes ei jaksa endale osta näiteks ligi 40 000 või rohkemgi maksvat diivanit või muud mööblieset.