Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arutu sportimine langetab töövõimet

Kristjan Port 24. aprill 2006, 00:00

Töövõime sarnaneb kaevuga, mis jääb kuivaks, kui sellest liiga palju ammutatakse. Teatud piiri ületamisel saab sealt küll vett kätte, kuid vähe. Samas taastub kõik pärast mõningast pausi nagu imeväel.

Sama võib täheldada ka töövõime puhul. Jättes kõrvale füüsilised abivahendid, on töövõime inimese sisemine ressurss. Seega on viljakam küsida, kuidas oma töövõimet, st kaevu paremini kasutada. Õnneks on probleemi mõistmine ja lahendamine praktiliselt üks ja sama.

Kiirel inimesel pole aega oma erialase töö fookusest kõrvale jäävate teemade mõtestamiseks. Nii on mõistetav, miks nähakse stressi vastu võitlemisel peamise vahendina sportimist. On ju kehaline aktiivsus ennast kümneid kordi stressi maandajana tõestanud. Aga enda huvides tasub näha laiemat pilti.

Töövõime ja spordi kasuteguri hindamisel peab arvestama, et treeningu alustajad kipuvad senisele ebatervele eluviisile vastandama samaväärse koguse sportimist. Nii sünnivad "hullud" tervisesportlased, kes puuduvad töölt vigastuste tõttu kokkuvõttes rohkem kui enamik nn tavalisi kehaliselt põduramaid töötajaid.

Näiteks on Saksamaal selliseid inimesi aastas umbes 1,6 miljonit. See Eesti elanikkonda ületav number sisaldab vaid neid, kes käivad oma vigastusega arsti juures. Seejuures 62% puudub aastas spordivigastuse tõttu töölt kokku kuni kaks nädalat.

Rootsi sportivad tuletõrjujad on spordivigastuste tõttu "rajalt maas" 24 töövaba päeva. Mõelge siia juurde need "sportlased", kes on küll tööl, kuid käivad ringi oiates ning töökaaslaste tähelepanu anudes.

Hinnanguliselt 60% tervisesportlastest saab aasta jooksul mingi töövõimet langetava vigastuse. See näitab, kui pimedalt võidakse suhtuda sportimisse.

Probleemi joonib alla teinegi statistika, mis kinnitab, et mõistliku treeninguga suureneb inimese füüsiline töövõime heal juhul kuni 40% aastas.

Paraku on sportivaid inimesi meie seas keskmiselt vaid 17%, mis tähendab, et enamik ei saa treeningu tagajärjel midagi juurde või läheb olukord isegi kehvemaks.

Kuid see kõik ei tähenda lootusetut olukorda. Pigem tuleb endalt küsida, kuidas oma töövõimet paremini ekspluateerida, kaasa arvatud töövõime enda taastamisele ja parandamisele suunatud osas.

Sportimine on tööriist, mille suurus tuleb valida vastavalt probleemile. Siin on kordades tulusam teostada napp plaan kui katkestada elitaarne üritus.

Kuid veelgi olulisem on teadvustada, et selles mõttelises riistaruumis on teisigi vahendeid, millest peaks valima tegelikele vajadustele kõige sobivama.

Nii mõnigi kord on töövõimet piiravaks teguriks sotsiaalne kliima töökohal, mitte grupi liikmete kehaline võimekus.

Sellisel juhul on rohkem kasu meeskonnatööd kujundavast seiklusturismist kui individuaalselt rattal maha vändatud kilometraažist.

Üllatavalt tihti aitab töövõimet päästa põgus külaskäik loodusesse, valides meeli tervendava atraktiivse keskkonna. Aga miks mitte külastada harivat keskkonda?

Uudses ja pilkupüüdvas looduskeskkonnas olek aitab korrastada mõtteid ning vaadata probleeme teise külje pealt. Ilmselt mõistate seletamata, mida pakub töötajatele distsiplineerivas looduskeskkonnas viibimine.

Seega võib öelda, et töövõime on individuaalne fenomen. Iga inimese töövõime taastamine sõltub tema huvidest, eesmärkidest, füüsilistest võimetest ja varasemast kogemusest.

Õnneks on töövõime taastatav, kui vältida sihitut ja pimedat tegutsemist!

Olulise töövõime languse põhjustajana paistavad silma tehnoloogia arenguga kaasnevad hüved.

Tehnika võimaldab inimese praktiliselt ükskõik kust üles leida ning talle järjekordse ülesande edastada.

Nii lahkub töövõime märkamatute kogustena mobiiltelefonidesse ning pihu-, süle- ja lauaarvutitesse, kus keegi on pidevalt nõudmas meie võib-olla väikest, aga siiski realistlikku panust.

Lisaks käsib linnakeskkond ajul töiselt reageerida erinevate signaalide rohkusele (nõudlikud helid võõrastest mobiiltelefonidest, visuaalset "komistust" provotseerivad reklaamid, tavatu keskkonnakujundus, lõhnad). Lõpuks võtab töövõimest oma osa nii puudulik ergonoomia kui ka arvutist tingitud ebaloomulikud lihaspinged. Kõik ju teavad, mis on valud randmetes, nimme-, selja- ja kaelapiirkonnas, silmades jm.

Loogiliselt peaksid masinad meie eest osa tööd ära tegema, andes inimestele juurde kvaliteetset vaba aega.

Reaalselt võtavad masinad töötajatest viimasegi "patareide laadimiseks" mõeldud vaba aja, sest mobiiltelefoniga aetakse tööasju kõikjal. Lisaks tuleb töö sülearvutiga õhtusesse sotsiaalsesse vööndisse ning seejärel järgneb sama häbitult voodissegi. Mida head on loota nn puhkuselt, mis meenutab pigem töötegemist distantsilt?

USA tööjõu uuringus tunnistas kolmveerand osalenuist, et kannatab liiga suure stressi all. Rõhk sõnal "liiga", sest mõõdukas stress on iseenesest küllaltki hea motivaator.

Arsti juures maskeerib stress ennast arvukate nimede taha. Raputades maha haigekassa aruandluste või sotsiaalse häbi, on stress peamiseks töölt puudumise, haiguste, vigastuste ja langenud tööviljakuse põhjustajaks. Rootsis röövib "peavalu" riigi tööpanusest kuni veerandi. Üle poolte peavalude põhjustajaks on stress.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:13
Otsi:

Ava täpsem otsing