Enesemüümine on Eestis tunnustatud norm

Valdo Randpere 25. aprill 2006, 00:00

Mõned meist on viimasel ajal pühendunud ühele kitsale osale enesemüümise fenomenist - prostitutsioonile. Osa autoreid kirjutavad sellest, ise asjast tegelikult muud teadmata, kui et seda hukka mõista on poliitiliselt korrektne. Mina tahaks kõigi ultrafeministide õuduseks seda teemat laiendada ja käsitleda selle all ka enesemüümist kui aktsepteeritud ühiskondlikku normi.

Enesemüümise all ei mõtle ma ainult hiljuti meediat oma kütkes hoidnud Bittmanni ja Rebase ühtimist viimasele kuuluvas autos. Selle puhul polnud kõige ehmatavam mitte see, mida need vennikesed tegid, vaid see, kuidas neist hiljem meediakangelased said.

Nende prostitutsioon iseenesest polnudki nii üllatav. Res Publica osas tegelikult ka mitte taunitav - Res Publica reklaamis ju end enne valimisi äraostmatutena, nad pole kunagi lubanud teisi mitte ära osta. Mis seal tühja ikka pahandada, oleme ju ammu harjunud sellega, et erakondi vahetevahel vahetatakse, kuna "pakkumine oli nii hea". See kõlab ülimalt naiivselt, aga põhjendus ? la maailmavaateline lähedus kõlaks sellegipoolest pisut paremini.

Kahjuks pole enesemüümise koha pealt ka tänase Eesti ärielu suurt parem ja puhtam. Riskides endale tõmmata kõigi karjääriredelil turnivate eestlaste viha, julgen küsimärgi alla seada näiteks CV-Online taoliste saitide eetilisuse.

Algne idee on hea ja viga pole CV-Online'is. Sellised portaalid peaks kiirendama tööotsijate ja -pakkujate vastastikust leidmist. Viga on selles, et sinna ei pane oma CVd üles mitte ainult aktiivsed tööotsijad, vaid põhimõtteliselt kõik, kes veel liigutavad, põhjenduseks "aga kõigi teiste CVd on ju seal". Ja ongi surnud ring ning tõestatav on tõestatud tõestatava kaudu. Tulemus - kogu Eesti tööturg koosneb tööotsijaist, kes pole kuulnud midagi lojaalsusest ja ootavad kogu aeg pingsalt paremat pakkumist. Ja tööturukonverentsil esinevad häbenemata tööandjad, kes leiavad, et kuna teise firma töötajate üleostmine on odavam kui firma äraostmine, siis see ongi business.

Võrdleme näiteks CV Online'i rate.ee-ga. Mis tunne oleks teil (tulevase) abikaasana leida oma partneri kuulutus sellisest kontaktiportaalist? Kas ei teki esimese küsimusena - kas mu partner on rahulolematu? Ja millega? Veel hullem oleks muidugi, kui ta oma kuulutuses otsesõnu kirjutaks, et on tüdinud oma igavast mehest ja ootab häid pakkumisi mõnelt põnevalt noorelt härjalt.

Ma ikkagi usun, et ka töösuhe peab peale rahasumma põhinema näiteks ühistel väärtushinnangutel ja huvidel, vastastikusel hoolimisel jne. Olukord, kus tööandja ei julge töötajasse investeerida, sest teab, et see jahib kogu aeg paremaid pakkumisi, pole kasulik ei töötajale ega tööandjale. Teisalt hoiatus tööandjaile: see, kes on teie juurde vaid raha pärast tulnud, lahkub sealt varsti jälle raha pärast. Ja kui ta seda ei tee, oled sina see kõige lollim tööandja maailmas, kes on selle inimese lihtsalt üle maksnud. Vali, kumb alternatiiv rohkem meeldib.

Ma ei ole taimetoitlane ega usu, et elada saab teelehtedest ja värskest õhust. Loomuli-kult on raha tähtis ja inimestele tuleb pakkuda väärikat palka. Aga see ei tohi olla ainus ja esmane kriteerium töökoha valikul. Me ei vali loodetavasti endale naisi-mehi ainult selle järgi, kui jõukad nad on. Kui me seda teeme, mis vahe on siis meil ja originaalprostituutidel?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing