Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Riiklik suveräänsus ei vabanda sigadusi

Andres Herkel 26. aprill 2006, 00:00

Kaasaegses maailmas pole vabaduse ja inimõiguste austamine pelgalt riikide siseasi. Suveräänsus pole viigileht siseriiklike sigaduste peitmiseks.

Karl Popperil on mõttekäik, mille kohaselt demokraatia saab edukalt toimida vaid neis ühiskondades, kus hinnatakse vabadust ja sallivust. Seal, kus neid väärtusi ei mõisteta, pole demokraatial edulootust.

Võiks öelda, et Eesti ühiskond on küll silmapaistvalt vaba, kuid mitte alati salliv. Valgevenes puudub vabadus täielikult, kuid kui riiklik propagandavoog hetkeks välja lülitada, siis inimeste tasandil kohtame tihti mõistlikku sallivust. Aserbaidžaanis on vabadust näpuotsajagu rohkem, kuid ühiskonda mürgitab sallivuse puudus. Venemaa liigub ühtlaselt vähesema vabaduse ja kasvava võõraviha suunas.

Vabaduse puudumine ei tähenda seda, et vabadust ei vajata - pigem vastupidi! Ka kõva käe poliitika järele võib ühiskonnas olla tellimus, aga niipea, kui vabaduse ülemäärase piiramise teele astutakse, on sealt raske tagasi pöörata.

Vähem kui kümne aasta eest ilmus meil kaks sallivuse teemalist tähtteost, Iring Fetscheri "Sallivus" ja Michael Walzeri "Sallivusest". Walzer kirjeldab diplomaatilise tunnustamise ja humanitaarse sekkumise dilemmat. Suveräänsuse tunnustamise loogika ütleb, et riigimeestel tuleb türannide ja mõrtsukatega kätelda ja läbi rääkida, kui see on halvima ärahoidmiseks möödapääsmatu.

Samas pole teod ja tavad, mis "šokeerivad inimkonna südametunnistust", sallitavad. Poliitilise iseseisvuse ja territoriaalse puutumatuse põhimõte ei saa kaitsta barbaarsust. Ometi seab rahvusvahelise ühiskonna nõrkus sekkumisele ja sanktsioonidele piirid, mis ei luba inimõiguste rikkujaid kõikjal korrale kutsuda. Tunnustamispõhimõte ja humanitaarse sekkumise vajadus võivad teravalt põrkuda. Enamasti rakendatakse siis sekkumiseks kõige pehmemaid meetmeid või avaldusi, mis võivad olla teravad, kuid tegelikult midagi ei muuda. Valgevene on näide pehmetest sanktsioonidest ja välismaailma lühikestest kätest demokraatia toetamisel. Režiimi juhtkonna võib viisakeelu alla panna, kuid ulatuslikud majandussanktsioonid on küsitavad. Diplomaatiline keel kõneleb suhete hoidmisest "töökontaktide tasemel".

Suveräänsuse doktriini tõi rahvusvahelistesse suhetesse Vestfaali rahuleping (1648), millega lõpetati kolmekümneaastane sõda. Seda loetakse moodsa rahvusriikide ajastu alguseks. Vestfaali põhimõte on piiride puutumatus ning siseasjusse mittesekkumine. Endine Saksamaa välisminister Joschka Fischer on leidnud, et Vestfaali süsteem pandi Euroopas taas maksma 1945. aastal ja see püsib tänaseni. Näiteks Vene diplomaatia arsenalis kulub Vestfaalis sõnastatud maailmakord marjaks ära juhul, kui jutt ei käi Abhaasiast, Karabahhist või nn lähivälismaast. Tšetšeenia küsimuses saab territoriaalse terviklikkuse ja mittesekkumise teesi osavalt kasutada.

Küsimus pole niivõrd Vestfaali põhimõtete aegumises, vaid pigem selles, et vahepeal on rahvusvaheline õigus rikastunud konventsioonide ja muude alusdokumentidega, mis kõnelevad inimõiguste ja põhivabaduste austamisest. Osadega neist on ÜRO kaudu liitunud isegi Valgevene, aga Venemaal on Euroopa Nõukogu liikmesriigina juba märksa rohkem kohustusi. Tõsi, enamasti on need täitmata.

Inimõiguste ja isikuvabaduste selge formuleerimine lähtub just sallivuse põhimõttest. Sestap on lühinägelik pidada sallivuseks rahulolu naaberriigis valitseva diktatuuriga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:57
Otsi:

Ava täpsem otsing