ELi abi: Eesti ametnik jagab ja valitseb

Eesti suurim probleem Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamisel on nigel haldussuutlikkus, täpsemalt ametnike omavoli sotsiaalpartnerite valikul, tähtaegadest kinnipidamisel ja kohustuste täitmisel.

Nii ei saanud ametkonnad taotluste menetlemiseks vajalikke eeskirju ja formulare õigeks ajaks valmis. Ka tekkisid taotluste täiendamisest väljamaksetes ajalised viivitused, mis tõi omakorda MTÜdele kaasa rahalisi raskusi.

Abikõlbulikkuse reeglid valmisid alles siis, kui esimesed projektid olid esitatud. See raskendas ühest tõlgendust taotluste ettevalmistamisel ja taotlejate nõustamisel. Üld- ja personalikulude ning mitterahaliste sissemaksete juhendid valmisid ajal, mil toetusesaajad projekte juba rakendasid.

Struktuuriabi seirearuannetes õigustatakse rakendusasutuste haldussuutmatust ametnike nappusega. Rakendusasutustena akrediteeritud ministeeriumide ametnikud otsustasid, milliseid kodanikuühendusi koostööle kaasata. Samas pole teada ühtegi avalikku protesti taolise partnerite kaasamise suhtes. Ministeeriumid on õigustanud ametnike suva koostööpartnerite valikul sellega, et kodanikuühendused on partneritena nõrgad, halvasti ette valmistatud ega ole määratlenud, mis valdkonda keegi neist esindab.

Avalikkust ei ole teavitatud sotsiaalpartneritega sõlmitud koostöölepete täitmisest. Vaid esimese prioriteedi seirearuandes on mainitud partnerite rolli ja loetletud nende esindajad prioriteedi komisjonides. Ülejäänud prioriteetide seirearuannetes on sotsiaalpartnereid eiratud. Seda viga on märgatud ja RAK 2004. a aruandes nõutakse sotsiaalpartneritega tehtava koostöö mainimist.

Rahandusministeeriumi tellimusel läbiviidud avaliku arvamuse küsitlus näitas üldsuse pealiskaudset teadlikkust struktuuriabist. Üldsus teab fondide olemasolust, kuid ei midagi sellest, miks Euroopa Liit oma liikmesmaid rahaliselt toetab, milleks need summad on mõeldud ja kuidas seda abi jagatakse. Eesti ajakirjandus vahendab üldjuhul vaid ametlikke teadaandeid, "edulugusid", valdavalt on sõnumid positiivsed. Ainus erand on Äripäev, kus on ilmunud rida artikleid probleemidest struktuuriabi jagamisel.

Struktuuriabi seirearuannetes nenditakse, et vaatamata asjakohase teabe kättesaadavusele pole taotlejatelgi selget pilti ametnike ülesannetest ja vastutusest, kellega nad peavad koostööd tegema ning nende endi rollist ja vastutusest struktuuriabi taotlemise erinevatel etappidel.

Puuduseks tuleb lugeda sedagi, et Eesti RAKi 9. peatükis "Kommunikatsioonistrateegia ja tegevuskava" ei ole teavitustöö aruandluses ja hindamises ühe võimaliku kriteeriumina sätestatud tagasisidet struktuuriabiga tegelevate asutuste ja ametnike töö hindamiseks. Taotlejate informeerituse tõusu mõõdetakse vaid taotluste hulga ja kvaliteedi kasvuga.

Koostöö partneritega eeldab kindlaid ja avalikke protseduurireegleid (kuidas partnereid valitakse, millistel struktuuriabi jaotamise tasanditel ja kuidas nad osalevad). Need on ettevalmistamisel alles järgmise eelarveperioodi tarbeks. Praegu on seda põhimõtet eiratud.

Kuigi struktuurifondide kohta on avalikku teavet piisavalt ja selle kättesaamisega pole üldjuhul probleeme, on info halvasti suunatud ja meedia üsna ükskõikne struktuuriabiga seonduva osas (erandiks Äripäev). See võib olla ka üks põhjus, miks taotlejad ei orienteeru pakutavates võimalustes ja nõuetes ning avalikkusel puudub arusaam, kuidas struktuuriabi teostatakse.

Tõsiseim probleem struktuuriabi kasutamisel on see, et ametkonnad ei täida neile pandud kohustusi ega pea kinni tähtaegadest. See süvendab umbusku ja on põhimõtteliselt ebademokraatlik, sest taotlejatele esitatavad nõuded on ranged ning nende järgimist jälgitakse väga tähelepanelikult.

Autor: Andres Mäe