Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Valgevenes ja Poolas läks presidendiga nihu

Tõnis Arnover 27. aprill 2006, 00:00

Häda, kui presidendi valib rahvas; häda, kui rahvas ei saa presidenti valida või valib näiliselt, kas võltsingute või valimiskogu kaudu kaudselt. Häda, kui presidendil on liiga suur võim; häda, kui presidendiks satub vale inimene. Valgevene, Poola ja Eesti pakuvad head mõtlusainet.

Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei ole ainult lihtlabane koletis, nagu eemalt paistab. See endine kolhoosiesimees on ka osav võimumängur, kes oskab manipuleerida avaliku arvamuse ja riigiaparaadiga ning on andnud teatud mänguruumi ka opositsioonile, mille killustatust ja nõrkusi ta osavalt ära kasutab.

Nii 2001. kui selle aasta Valgevene presidendivalimistel oli opositsioonil võimalik üles seada oma vastaskandidaat. Esimesel korral suutis opositsioon neli kuud enne valimisi kokkuleppele jõuda viies kandidaadis ja kaks kuud enne ühiskandidaadis, kelleks sai endise nomenklatuuri esindaja Uladzimir Hantšaruk. Aga ei kujunenud temast vastasrinna ühendajat. Pärast ametlike tulemuste järgi iga kuuenda hääle kogumist siirdus ta tööle Moskvasse.

Tänavuste valimiste eel toimis Valgevene opositsioon krapsakamalt. Nn 10+ koalitsioon, kuhu kuuluvad peamised vastasrinnaparteid ja sajad valitsusvälised organisatsioonid, korraldas mullu oktoobris 800 osavõtjaga demokraatlike jõudude kongressi. Paljudele üllatuseks laskis Lukašenka selle Minskis maha pidada. Nelja täiesti uue presidendikandidaadi seast tõusis pinnale Aleksandr Milinkevitš, riigis suhteliselt tundmatu akadeemilise taustaga Grodno valitsusvälise organisatsiooni juht.

Milinkevitšil ei olnud mingit šanssi. Kogu meedia oli Lukašenka käpa all. Milinkevitš proovis kasutada ka Vene kaarti. Ta kohtus enne valimisi Vene duuma ja äriringkondade esindajatega ning püüdis neid veenda, et vahest oleks kasulik teha panus uuele mehele. Lukašenka sattus sellest suurde ärevusse. Ta ähvardas, et tema kaotus oleks Venemaale veel valusam kui Ukraina puhul.

Lukašenka sai üle 80 ja Milinkevitš 6% häältest. Kui suur võis olla võltsing? Arvamusküsitluste järgi toetas Lukašenkat enne valimisi 40-47% rahvast, 15% kõhkles. Kolhoosikorraga harjunud inimeste otsust mõjutas tugevalt Ukraina oranž revolutsioon, paraku vales suunas. Näinud, kuidas naaberriigis aasta pärast seda oli inimeste elujärg halvenenud, arvas ilmselt osa, et Lukašenka tagab neile lahja stabiilsuse. Et ainult 17% inimestest oli valmis minema tänavale oma õigusi kaitsma, siis Lukašenka võis saada üle poolte valijate toetuse küll.

Huvitavate tulemustega lõppesid ka Poola presidendivalimised. Liberaalse ja reformimeelse Donald Tuski seljatas selgelt Lech Kaczynski, kes kogus 54% häältest. Vaadetelt populistlik rahvuslane, kes sai oma selja taha tugeva katoliku kiriku. Nagu ütles vestluses Poola valitsusallikas, on uus president osav poliitiline intrigant, kes tahab ajada suurriiklikku poliitikat ja loodab kõik üle kavaldada.

Lech Kaczynskile lisab mõjujõudu tema kaksikvend, Seaduse ja Õigluse Partei liider Jaroslaw Kaczynski, kes loovutas peaministri koha värvitule Kazimierz Marcinkiewiczile, kuid keda Poolas nimetavad kõik tegelikuks niitide tõmbajaks. Uue valitsuse esimesed sammud pole väga julgustavad. Pikka aega püüti vägisi kaitsta kodumaist panka ülevõtmise eest ja nüüd on tekkinud selged kartused, et meediat üritatakse allutada tsensuurile.

Poola suurriiklikud ambitsioonid võivad saada tuult tiibadesse tuleval aastal, kui Prantsuse presidendiks tõuseb tõenäoliselt Nicolas Sarkozy. Sarkozy on lubanud välispoliitikas loobuda gollistlikust vastandumisest USAle ning asendada ELis Prantsuse-Saksa telg kuue suurema riigiga, kelle hulka kuuluks ka Poola.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:57
Otsi:

Ava täpsem otsing