Brunei - rikas kääbusriik ekvaatoril

Borneo saarel Lõuna-Hiina mere kaldal, ekvaatorist veidi ülevalpool asub 330 000 alamaga Brunei sultanaat - kauge ja hoomamatu kääbus. Brunei sultan või, nagu kohalikud teda alati ja kõikjal kõnetavad, Tema Majesteet on maailma rikkamaid monarhe. Ta ei ole lihtsalt hullult rikas mees, vaid valitseja, kes võib n-ö oma taskust kelleltki midagi pärimata välja käia kosmilised summad. Valitseja ning tema üheteistkümne pereliikme palees on 1700 ruumi. Lossi valvavad Nepaali gurkad, üle ilma kuulsad sõdurid. Ammustel aegadel oli Brunei sultani meelevallas kogu Borneo ja Filipiinid. Järele on jäänud vaid lapike, aga meeletult väärtuslik.

Äraarvamatu rikkuse kõrval on Brunei ka igatsemapanevalt kaunis - kirgasroheline Eeden lõputute liivarandade, lõhnavate aedade ja uniste vihmametsadega, mis püsinud muutumatuna miljoneid aastaid. Kohisevad kärestikud uinutavad argise ja ürgne sarviklind eksleb suurlinnas. Modernne luksus seguneb igivanade kommetega ja puhkpüss plasmateleriga.

Meie hotell-golfikeskus oli vaid mõned aastad varem Tema Majesteedi venna residents. Inimtühjad sammastega fuajeed suunduvad numbritubadesse, kus kardinad liiguvad nupuvajutusega. Hotelli 200hektarine maatükk laiutab lummaval liivarannal, mere tembutamiste vastu on kivid veetud muulideks ja kaldakaitseks. Rohelise mängumuru on kujundanud golfiväljakute tippdisainer Jack Nicklaus. Golf ja polo, autod ja ratsahobused on Aasia monarhide teine elu.

Saabumispäeva teiseks pooleks tellime paadi ja laseme end sõidutada sügavasse vihmametsa, kus toimetavad suured inimahvid orangutangid. Oleme paar tunnikest mootoriga jõel põristanud, sügaval metsas on videvik. Kõrged puudekroonid kasvavad nii tihedasti koos, et üksteisega läbipõimunud oksad varjutavad päikese. Maapind nende all on vettinud ning taimestik ülirikkalik. Liaanid venitavad end välja nagu kaheksajalad, pikad haarmed mööda maapinda välja sirutatud. Keerame paadi pisemale lisajõele, kapten lülitab mootori välja ning käivitab teise, hääletu, mis töötab akudel.

Ja noor uhke ahvipoiss kõõlubki meie vaateväljas. Vaid kümne meetri kaugusel pugib ta lehti, pruunid silmad pungis, lennutab end siis haprale oksale ja vaatab meid vaid hetkeks. Orangutange on vabana vähe järel. Kinabatangani jõgi voolab läbi kaduvate vihmametsade, mis miljoneid aastaid muutumatuna tukkunud on. Seal vee ja metsa piiril on inimahvide viimane kodu. Neid pole pärismaalased kunagi päris ahvlasteks pidanud, miks muidu tähendab "orang-utan" malai keeles "mees metsast".

Vaikselt libiseb paat edasi, pisemaid ahve rahmeldab puudel hulgi. Jälle vihmavalang. Olen just kaamerad kokku pakkinud, kui meid tervitab üks uus kohaliku fauna esindaja - ninaahv. Seda tohutu groteskse lihava ninaga elukat ei kohta mujal kui Borneol. Kõrged puuladvad jõgede kallastel on ta koduks. Nagu pirakas nina oleks veel väike karistus, ka õhupallina punnis kõht on kena ja kentsakas. Emastel isenditel on nina oluliselt väiksem ja üldse on nad saledamad, daamilikumad.

Tavaliselt on tublil isasel pisike haarem, nii viis-kuus ahviprouat, ja mõned jõmpsikad. Söömaaega peavad nad alati koleda lärmiga. Toiduks valitakse kõrgete puulatvade noored värsked lehed. Ujunahk varvaste vahel teeb neist vahvad ujujad, kuid kiirevoolulist jõge ületav ninaahv on krokodillile kerge saak. Meist ei tee ahvid üldse välja, varsti pöörame paadinina uuesti linna poole.

Reede on moslemite usupüha ning õhtune linn on tühi. Brunei on rangelt muhameedlik maa ja elab koraani tavade järgi. Samas tundub sealne rangus palju humanistlikum kui mujal prohvetit järgivates maades. Harras usk on hingesisene ning elatakse rahus budistide ja hindudega. Kuulu järgi on sultan diktaator, aga keegi oma jutus seda küll välja paista ei lase. Elatustase on palju kõrgem kui naabritel, mistõttu vaesem rahvas kogu Borneo saarel unistab Bruneis elamisest. Sinna tööle pääseb vaid ajutise loaga ja kodakondseks ei saa isegi mitte abielu kaudu.

Riigi pealinn Bandar Seri Begawan on vanimaid linnu sealmail ja tuntud juba siiditee ajast. Elektriga ei koonerdata ja kogu linn särab tuledes. Vaade paduvihmas linnale on müstiline ja veidi metsik: kõikjal voolav vesi ja lõputud prožektorid, valgus märgadel tänavatel, autode laternatel värvikildudeks purunev vesi, taevased veejoad keerlemas ümber minarettide roheliste tornide ja kuldne juga purskkaevude kaskaadil.

Autojuht näitab meile suure uhkusega öist mošeed. Sultan lasi selle püsti panna oma rahvale ja muidugi Allahile. Templi aed on nagu tuhande ja ühe öö muinasjutus. Vihm on lõppenud, õhk klaar ja kosutav. Jalutame imede aias hooldatud taimede vahel purskkaevude vulinas, kus iga veejuga saab kaasa oma värvilaigu. Minaretid on tippudeni islamirohelistes tuledes, iga tornike ja aken mahedat rahustavat valgust plinkimas. Peale meie on öös vaid mõned trepiastmete poleerijad. Rahulik hääl minaretis loeb päeva viimase palve ja kuulutab välja öise rahuaja. See pole ei laul ega lugemine, see on nagu loits. Võõras usk troopika tumedas öös on nõiduslik elamus.

Esimest korda elus saame vaadata muhameedlaste usutemplit seest. Eri toonides tumepunane marmor põrandal, laes ja seintel. Nikerdatud mahagon ja tiigipuit sulavad kulla ning lühtritega, rasked Pärsia vaibad muudavad sammud kuulmatuks. Isegi rituaalne pesuruum meenutab peosaali. Maailma tipptehnoloogia templi ruumides, raamatukogu, tseremooniaruumid. Meeste palvesaal mahutab põlvitamas kolme tuhandet usklikku. Keha vastu keha, nii tunnetab muhameedlane palves end Allahi ees ühtsena. Ehk avaldub selleski usu tugevus ja nähtamatu vaimujõud. Küllap on see mošee kõige majesteetlikum 20. sajandil ehitatud religioosne ehitis.

Hotelli naastes naudime suplust öises meres, laiskleme marmorist mullibasseinis, idamaine aed laseb tsikaadidel kõlada kõigis registrites. Tähed ja kuu valgustavad öist ookeani täies hiilguses. Seejärel istume rõdul küünlavalgel ja naudime hetke.

Brunei kuiv seadus ei luba kohalikel alkoholi tarbida ega osta, kuid sallib kallil külalisel oma tarbeks seda kaasa tuua ja hotellitoas mekkida. Tõstame pokaali kõigele heale ja ilusale: taevale ja päikesele, soolasele merele ja soojadele liivarandadele, kaugemal ja lähemal olevate sõpradele-armsatele. On karge hommik, kui lõpetame lillelise maitsega veini.

Fotod: Madis Eelmaa

Autor: Madis Eelmaa