Eevart Arrak, vana kooli kolorist

Andra Kirna 28. aprill 2006, 00:00

Eevart on sündinud 1936. aastal Võrumaal Mõrgi metsavahi pojana. Koolis käis ta Võrus ja Tartus. Selles peres kasvas tegelikult üles kaks kunstnikku, ka Eevarti vanem vend Erich Arrak oli kunstnik. Nii juhtuski, et Eevart tahtis lapsest saadik kunstnikuks saada. Esimese õlimaali tegi ta enda mäletamist mööda 11aastaselt.

Rääkides sellest, kuidas Eevartist kunstnik sai, tuleb kas või korraks kõne alla võtta üks Tartu kunstielu omapärane nähtus - Erich Arraku stuudio, kus Eevart oma kunstihariduse omandas.

Tartu Kunstiinstituudis pallaslaste käe all õppinud Erich kogus enda ümber kunstihuvilisi inimesi, kes ei saanud või ei soovinud õppida tollases ametlikus kunstiõppeasutuses. 1958. aastal alustati ühiseid õpinguid Erichi tollal veel pooleliolevas elamus Veeriku tänaval. Erinevatel aegadel käis stuudiost läbi kokku üheksa inimest. Nende hulgas oli ainult kunstist elatuvate tegelaste kõrval ka inimesi, kellele maalimine oli teine tegevusala. Ühisteks põhimõteteks olid sõjaeelses Pallases välja kujunenud väärtushinnangud. See oli kahtlemata vabam võimalus tegeleda kunstiprobleemidega kui selleaegsed akadeemilised õppeasutused, mis pidid oma kunstipõhimõtted parteipoliitikaga kooskõlastama. Sõltumatuse hinnaks oli loomulikult vähene võimalus oma teoseid avalikel näitustel eksponeerida, ettetoodud takistuseks ametliku hariduse puudumine enamikul rühmituse liikmetest.

Tegemist oli tollases Tartus tuntud ja hinnatud nähtusega, millele avalikku tunnustust ja ametlikku tähelepanu oli võimatu osutada. Stuudio tegutses 1967. aastani, selleks ajaks olid stuudiolaste jaoks õpiaastad lõppenud ja vajadus pideva ühistegevuse järele kadus. Ei teagi, kas seesugune poolpõrandaalune elu koondas sünnist saati vastuhakumeelseid natuure või kasvatas stuudio oma liikmetele külge lausa tajutava iseseisvuse ja põhimõttekindluse.

Veeriku tänava ateljees korraldati 1963. ja 1965. aastal grupinäitused, samuti mahtusid stuudioaastatesse maalimisreisid Nõukogude Liidu lõunapoolsematesse piirkondadesse.

Esimest korda esines Eevart Arrak Tartu kunsti sügisnäitusel 1964. aastal ja on sellest ajast peale Tartu ülevaatenäitustel enamasti ikka osalenud. Esinenud on ta ka grupinäitustel ja esitanud oma töid personaalnäitustel Tartus Sebra galeriis 1997. ja Y galeriis 2005. aastal.

Eevarti maalidel on inimesi, lilli, maastikke ja linnavaateid. Tegelikult ta vist ei maaligi asju ja inimesi, pigem ikka värve ja muljeid. Varasemates piltides on autor natuurilähedasem ja motiivitruum, kuid peen värvikäsitlus iseloomustab neidki. Ja omamoodi valgus, mis tema piltides tuleks nagu eikusagilt ja ometi on lummavalt olemas. "Värvid peavad valgust kumama," räägib Eevart maali "Meeste mängud" juures. "Ega seda õppida saagi, see tuleb kogemustega," lisab ta seejärel muigega.

Kunstiajaloolase Krista Piirimäe sõnul on Eevart Arraku temaatiline haare lai - figuraalkompositsioonid, portreed, natüürmordid, linnavaated ning maastikud, sealhulgas oma Kaukaasia ja Põhjamaade reisidelt. Tema teoseid leidub peale Eesti veel Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Prantsusmaa, USA kunstikogudes ning Kanadas Yorki ülikoolis. Oma loomingus rõhutab Eevart Arrak eelkõige maalikunsti igiväärtusi - meeleolukat koloriiti, head joonistusoskust, meisterlikku kompositsiooni, mis on olnud pallasliku maalikoolkonna alustala.

2005. aastal Y galeriis eksponeeritud seerias "Põhjala visioonid" on Eevart kasutanud kavalat kompositsioonivõtet. Paljude piltide pind on vertikaalselt kaheks jaotatud: ühele poole jääb hoomatav motiiv ning teisele õrnalt ja tundlikult läbimaalitud pind. See võimaldab lahendada värvi- ja vormiprobleeme, nagu kunstist rääkimisel on kombeks seesuguste asjade kohta öelda. Eevartil on selle jaoks vähemalt üks põhjendus veel - "Sellepärast, et sa küsiks," ütleb ta. Ta tahab vastata: "Selleks, et sa mõtleksid selle peale, mis seal taga on." Ja see on hea põhjus!

Täpne kompositsioon on üks Eevarti loomingu eripärasid. Vaadates varasemaid pilte, on lausa tunda, et nad on väga põhjalikult kavandatud. Kunstnik tunnistab ka ise, et ei asunud kunagi maalima enne, kui täpselt teadis, mida teha tahab. Et pilt aga maalimise käigus oma elu hakkab elama, on nii loomingulise tegelase juures endastmõistetav.

Sümpaatsed on viimastel aastatel valminud linnavaated. Nad on hoogsalt ja vabalt maalitud ning erakordselt ilusa koloriidiga. Maalitud ehtsas Pallase vaimus, kui nii võib öelda. Tartu motiivide hulgas on nii nostalgilisi vaateid väikesele puust linnale kui ka täiesti uutele rajatistele. Selline kooslus tekitab küll hetkeks kerge võõristuse, aga siis tuleb rahu ja arusaamine - head asjad ei kao kuhugi, nad tulevad meie juurde selleks, et jääda.

"Jaa, nüüd võiksin maalida küll," ütleb Eevart, istudes näitust ette valmistades oma uuemate piltide ees. Ja kindlasti maalibki, kui näituse ettevalmistused läbi on, kevad pärale jõuab ning rohkem valgust ja tervist kaasa toob.

On vaja väga palju enesekindlust, et nüüdisaegses kunstielus, kus kunstnikud tähenduste ja alltekstide virvarris endile üha uusi eesmärke konstrueerivad, järgida nii lihtsaid ja samas nõudlikke põhimõtteid. Ju pole Eevart Arrak mitte ainult kogenud kunstnik, vaid ka tugev isiksus.

Fotod: Katrin Rihm

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing