Elus küll, aga hamba all ei piiksu

Esimese austrisööja kohta andmed puuduvad, küll aga on teada, et vanad kreeklased ja roomlased sõid neid juba suurtes kogustes. Läbi aegade on neile kõvasse karpi peitunud molluskitele omistatud lisaks kõhutäitmisele ka muid kasulikke omadusi. Näiteks Casanova, suur nautleja ja maiasmokk, olla neid hinnanud kui meheliku jõu turgutajaid. Louis XIV-l soovitas austreid süüa tema ihuarst, tõsi küll, kuningal soovitati süüa neid ainult keedetult või küpsetatult, toorelt ei olevat need talle kasulikud. Eks oma osa on selles soovituses ka efektiivsete külmutusseadmete puudumisel Päikesekuninga eluajal.

Kuni 19. sajandini austreid lihtsalt korjati merest, neid oli palju ja hind odav. Tänapäeva austrid tulevad austrikasvandustest. Euroopa suurim austrikasvatuskeskus on Marennes-Oléron, Biskaia lahe ääres Bordeaux' ja Nantesi vahel asuv linn. Aastatoodang on selles piirkonnas kusagil 45 000-60 000 tonni ja austrikasvanduste pindala ligikaudu 6000 hektarit. Soe vesi, suure amplituudiga tõus-mõõn ning mageda ja soolase vee segunemine on tingimused, mis austripiirkonnas olemas peavad olema. Austrikasvatajate töö käib tõusu ja mõõna rütmis: mõõna ajal saab minna mere põhja austrikotte puhastama ja nendel külge keerama, korjatakse ära ka austrite vaenlased; tõus toob austritele tagasi eluks vajaliku vee ja koos sellega ka uut toitainet, planktonit. Kui austrid on seitse või kaheksa aastat vanad, võetakse nad merest välja, pannakse kastidesse, kuhu nad võimalikult niiskelt sisse pakitakse, ja saadetakse sööjate poole teele.

Prantslased on Euroopa suurimad austrikasvatajad ja muidugi ka suurimad austrisööjad. Keskajal müüdi Pariisis austreid nii karbis kui karbita: ilma karbita austreid oli kergem transportida ja seda sai teha märksa kiiremini. Siiski, ilma karbita austreid peeti kehvemateks. Austrid riknevad väga kiiresti, seepärast ei sööda neid traditsiooniliselt sellistel kuudel, mille nimes pole r-tähte: mais, juunis, juulis ja augustis. Tänapäeva külmtehnikat ja kiiret transporti kasutades on ka suvekuudel võimalik austritel värskelt sööjate taldrikule jõuda, ometi on austrisöömise tippajaks ikkagi jõulud ja aastavahetus.

Austreid võib süüa toorelt, keedetult, küpsetatult, praetult, grillitult, hautatult, konserveeritult, marineeritult, kastmeks tehtult, neist valmistatakse suppe, hautisi, täidiseid, neid kasutatakse garneeringuks. Prantslased söövad austreid peaaegu ainult toorelt, ameeriklased põhiliselt küpsetatult või isegi konserveeritult. Kõige lihtsam on elusale austrile karbipoolmete vahelt nuga sisse pista, lõigata läbi sulgurlihas ja karp avada ning auster koos karbis oleva mereveega suhu libistada. Mõnikord tilgutatakse austri peale pisut sidrunimahla, aga see pole hädavajalik. Küll aga ei tohiks laualt puududa vein, üks hea Muscadet või Chablis - austri soolakas ja joodine, mere värskust kandev maitse tahab kaaslaseks noort happelist veini. Ning ei mingit tervena allaneelamist: õige maitse saab kätte siis, kui auster kenasti katki närida.