Hõbepulm idüllilises kodus

Näitusel "Die Zweite Unschuld" lavastatud ruumiinstallatsiooniga tähistavad Mari ja Kaarel Kurismaa oma hõbepulmi idüllilises kodus, kus mummuliste seintega toas on helesinine ja roosa tugitool, videopilt kaminast, metafüüsiline maal ja kassipaar. Kõigepealt võtavad sisenejaid vastu aga ujumistrikoodes Mari ja Kaarel ise.

Mari ja Kaarel Kurismaa on jäädvustanud end eesti kunstilukku. Nad mõlemad on Kristjan Raua preemia laureaadid, Mari on tunnustust pälvinud ka oma õpitud erialal - sisearhitektina (kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali preemia Draamateatri interjööri renoveerimise eest). 1980ndate alguses tuli ta aga esmalt avalikkuse ette maalikunstnikuna, kes armastas lõuendile jäädvustada peamiselt salapärast valgust kiirgavaid arhitektuurseid objekte ja tehismaastikke.

Kaarel Kurismaa on eesti kineetilise kunsti isa, kelle esimesed kineetilised objektid valmisid 1960ndate lõpul. Tema enamasti puidust ja plastmassist liikuvad ja häälitsevad objektid on mängulised ja mõnusalt humoorika alatooniga. Kaarel on õppinud maalikunstnikuks ning töötanud Tallinnfilmis nukufilmide režissööri ja lavastuskunstnikuna.

"Die Zweite Unschuld" on kodukeskkonna või teisiti öeldes õnneliku harmoonilise pereelu simulatsioon, milles ei puudu mõlema kunstniku, aga iseäranis Kaarel Kurismaa kineetilistele objektidele nii omane romantiline, soe iroonia," ütleb näitusele saateks kuraator Reet Varblane. Pealkiri "Teine süütus" on laenatud Friedrich Nietzschelt, kuid just nii, nagu see antud ruumiinstallatsiooni puhul kõige paremini toimib: läbi postmodernistlike tõlgenduste.

Kunstnike loodud ruuminstallatsioon osutab läbi pisukese iroonia inimese ihalusele nautida lihtsaid ja loomulikke asju, kodusoojust, ehtsaid tundeid ja turvalisust.

Autor: Tiina Kolk