Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Sukeldudes maailma

Jaano-Martin Ots 28. aprill 2006, 00:00

Ons see kujunenud kapten Nemo raamatu, veealuste loodusfilmide või lapsena supelrannas läbi ujumisprillide nähtu põhjal, tuukrielust on igaühel mingi kujutelm. Kui palju see pilt aga tegelikkusega kokku langeb, jääb paljudel paraku teadmata. Eriti eestlastel.

Mitte sellepärast, et eestlased ujuda ei oskaks. Isegi akvalangiga allveeujumises on eestlased alati tugevad olnud. Eriti hästi on meie sportlastele sobinud allveeorienteerumine, sest Eesti vete läbipaistvus on suurema osa aastast nii kehv, et ega seal all suurt midagi muud teha polegi kui lestalööke loendades kompassi järgi ühest kontrollpunktist teise ujuda. Värvilised kalad, kirevad korallid ning põnevad laevavrakid on aga suurema osa eestlaste jaoks jäänud vaid teleekraanile.

Päriselt sukelduma minek tundub nii kättesaamatult keeruline, mida ta tegelikult ju ei ole.

Teemast kõrvale põigates tuleb öelda, et suurem osa filmide veealustest võtetest on tehtud ideaalilähedastes tingimustes, parimas paigas kaua sobivat päeva ja sobivaimat võttemomenti oodates. Või siis on neid kaadreid filmitrikkide ja arvutigraafikaga oluliselt järele aidatud, sest enamikus meredes on vee all tegelikult külm, hämar, hall ja hägune. Muidugi leidub palju ka selge sooja vee ning kirevate kaladega kohti, kuid sellest kõigest arusaamiseks peab ise alla minema ja järele vaatama.

See on tegelikult päris lihtne, kui teada kust ja kuidas alustada. Kuigi korraliku varustusega ning ohutusnõudeid järgides on harrastussukeldumine üpris ohutu spordiala, on sukeldumine üks enam reglementeeritud valdkondi üldse. Et tegemist on siiski

inimese jaoks olemuslikult võõrasse keskkonda sisenemisega, on koolitus- ja treeninguprotseduurid, ohutusreeglid, leppemärgid ja käitumisjuhised ülemaailmselt paika pandud. Nagu liikluseeskirjad. Ning analoogselt juhiloaga väljastavad sukeldumisorganisatsioonid sukelduja oskusi kinnitavaid litsentse, ilma milleta sukeldujaid vette ei lubata. Siiski on sukeldumisreeglistik liikluseeskirjast veelgi rangem ja üle maailma rohkem ühtlustatud. Vee all pole vasakpoolse liiklusega riike ega maid, kus varustuse ülevaatust ei nõuta. Kui ülemaailmses poliitikas või äris suudetaks pooltki nii palju kokku leppida, kui seda on suutnud sukeldujad, oleks ka veepealne maailm ammu palju parem paigake.

Mis seal vee all siis ikka nii erilist on, mõeldakse. On ikka küll. Hingata saab seal ainult seda, mis omal kaasas on. Rõhk kasvab sügavamale minnes kordades, kuigi sukelduja ei saa vahest suurt aru. Rääkida ei saa! Veekeskkond moonutab ja suurendab vaatevälja. Sukeldumisvest kompenseerib gravitatsioonijõudu ja inimene satub kaaluta olekusse. Erinevusi on tegelikult päris piisavalt ning seepärast on koolitus- ja litsentseerimisnõuded arusaadavad. Nagu seegi, et päris omal käel ei lasta vee alla neidki sukeldujaid, kellel nõutav litsents juba käes on. Ikka antakse kaasa kohalikke olusid tundev teejuht või instruktor.

Mida näed, sõltub sellest, kuhu vaatad. Muidugi, kui seda õiges kohas ja õigel ajal teha. Eestile lähim selge veega soe veekogu on Punane meri ning sealne veealune maailm on tõeliselt vaatamist väärt. Punase mere korallriffidel kihav elu on koguni nii hinnaline, et selle kaitseks on jõud ühendanud suured rahvusvahelised organisatsioonid. Kaitseks liigagarate sukeldujate ning sukeldumisturismiga tegelevate ettevõtete vastu.

Meile kauguselt järgmised hinnatud sukeldumiskohad on India ookeanis, veel kaugemad juba Kagu-Aasias, Kariibi meres ning Vaikses ookeanis. Vähem on vaadata Vahemeres ja Atlandi põhjaosas, rääkimata siinsest külmast ja sogasest Läänemerest.

Kes juba sooja mere äärde reisib, võiks vaadata ka sihtkoha veealust maailma. Esialgse pildi saab kätte ka ilma sügavamaks sukeldumiseks vajaliku akvalangita - lihtsalt hingamistoru, maski ja lestadega veepinnal ujudes. Maskiga näeb vee alla palju selgemini kui palja silmaga või läbi pisikeste ujumisprillide, toru kaudu hingamine aga sarnaneb vägagi päris sukeldumise veealuse hingamisega. Snorgeldamine on selle asja rahvusvaheline nimi ning seda pakutakse peaaegu kõikides kuurortides.

Siiski, huvitavamate kohtade külastamiseks tasub otsida kohalik teejuht või tellida snorgeldamistuur mõnest sukeldumisklubist, sest tegelikult on snorgeldamisest väga lühike samm päris sukeldumiseni ning paljudes riikides võimaldavad sukeldumisklubid astuda selle sammu kohapeal. Ka neil, kel päris iseseisvaks sukeldumiseks vajalikku litsentsi veel ei ole.

Sukeldumislitsents on allveeujuja juhiluba. Rahvusvaheliselt tunnustatud litsentse antakse välja pärast põhjaliku kursuse läbimist ning eksamite ning testsukeldumiste sooritamist. Kuigi tõlgitud paljudesse keeltesse, on sukeldujate kursuste programm kõikjal maailmas ühesugune. Kursused ja eksamid on koguni nii standardiseeritud, et pakuvad suurepärast võimalust poole kursuse peal riiki vahetada. Julgen kinnitada, et väga mõnus on läbida Eestis sukeldumiskursuse teooria- ja basseinieksamid ning jätta litsentsi saamiseks vajalikud avamerekatsed mõnda soojemasse kanti. Emakeeles läbitud teooriakursus on enamasti ka lihtsamalt arusaadav ning jääb paremini meelde kui kiirustades kuulatud võõrkeelsed loengud kusagil turismipiirkonnas, kus kursuslased kurvastavad iga minuti pärast, mis päiksepaistel peesitamise asemel õppeklassis tuleb veeta. Eesti sukeldumisklubide välja antud eksamilehti aktsepteerivad hea meelega kõik maailma PADI-võrgustikku (Professional Association of Diving Instructors) liitunud sukeldumiskeskused. PADI logo lõunamaise sukeldumiskeskuse sildil kinnitab, et kursant võib oma Eestis alustatud kursuse selles klubis lõpule viia ning et seal välja antud eksamitulemused ja ajutine litsents garanteerivad täieõigusliku PADI sukelduja tunnistuse, mis sukeldujale hiljem posti teel koju saadetakse.

Enamiku riikide litsentseeritud sukeldumisklubid pakuvad veel üht võimalust veealuse maailmaga tutvust teha. See on proovisukeldumine. Litsentsita ning eelneva sukeldumiskogemuseta huvilistele korraldatakse paaritunnine kiirkursus, mille järel lubatakse nad kohaliku instruktori käe all ka kümnekonnaks minutiks vee alla. Õpetaja hoiab proovisukeldujal kogu aeg käest või kraest, reguleerib tema sügavust ja kontrollib liikumist. Õpilase hooleks jääb sisse- ja väljahingamine ning veealuse ilu imetlemine. Sellised proovisukeldumised korraldatakse nii madalates kohtades, et isegi kui kõik peaks vussi minema, ei ole sügavused ja rõhud ohtlikud ning õpilane tuuakse turvaliselt pinnale tagasi. Loomulikult on ka sellist proovisukeldumist palju mõnusam teha kusagil soojas meres, kus juba esimesel vee all käimisel jõuab näha nii kalu kui ka koralle.

Kuigi suuremat osa maakera pinnast katavad mered ja ookeanid, sobib harrastussukeldujale sellest kõigest vaid väike osa. Samas, väga paljudes meie reisifirmade sihtkohtades pakutakse võimalust vee alla kiigata. Seega, kes ei ole varem seda teinud, soovitan oma silmaga järele vaadata. Otsi internetist aadress ja küsi sukeldumisklubist järele, millise välismaise klubi instruktoreid nad tunnevad ja soovitavad, või mine turismireisil lähimasse kohalikku sukeldumiskeskusse, kus rahvusvahelist PADI embleemi näed, ja ütle, et soovid vette hüpata. Küll nad sul käest hoiavad ja õhku annavad. Isegi kui sukeldumisest ei saa pidevat harrastust, on hea teada, et oled pisut näinud ka suuremat osa meie planeedi pinnast.

Fotod: Maremarki arhiiv

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing