Sajand Eesti arhitektuuris - eneseotsingud 1920-1930

Üks esimesi 1920. aastatel ka laiemat arutelu pälvinud ehitusi oli riigikogu hoone rajamine aastatel 1921-22.

Vaidlused parlamendihoone asukoha üle pealinnas lõppesid ikkagi keskaegse Toompea linnuse ühe lõigu kohandamisega. Senine suhtumine, et Toompea kui võõrvõimu kants on vabale rahvale sobimatu, põrkus suutmatusele leida all-linnas sobivat kohta.

Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni kavandatud riigikoguhoone kerkis iidse võimukeskuse alale, mis eelneval sajandil oli muudetud ka vanglaks. Valminud hoone esindab omapärast segu toona Euroopas levinud ekspressionismist ja traditsionalismist.

Vastandudes möödunud sõjakoledustele ja masinlikkusele ning ultramoodsatele ideedele arhitektuuris, väärtustas 1920. aastate traditsionalism kodu, hubasust, turvatunnet, käsitöölikkust, traditsioone.

Kõrvuti sellega, eriti aga saksa kultuuriruumis, kuhu kuulub ka Eesti, oli oluliseks teemaks ka ekspressionism oma teispoolsuse, närvilisuse ja süngete ennustustega.

Riigikogu hoone on rajatud värvi- ja vormivaliku ekspressiivsetele kontrastidele nii väljas kui ka sees.

Traditsionalism avaldub siin kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinapindade ja väikeste tihedaruuduliste aknaavadena. Katusekarniisi ja aknaümbriste rahutu tume siksak vastandub massiivsetele heledatele seinapindadele.

Vestibüüli värvivalik ja lakke süvistatud valguslahendus, eriti aga niigi värvi-vormi kontrastidele rajatud saali kärtsvärviline lagi koos karniisi taha peidetud valgustusega loob ajatu rahutuse tunde.

Noore Eesti riigi kapitalinappus tingis esimestel aastatel peamiselt Tallinna vanalinnaga piirdunud ümberehitused.

Sarnaselt mõisahoonetega oli vanalinna seni vaadeldud kui baltisakslaste taunimisväärset moodustist. Iseseisvumisega said paljud eestlased järsku nende omanikeks.

Meelevaldse tegutsemise vastu ärilistel kaalutlustel astus vahelduva eduga 1925. aasta muinsuskaitseseadus. Sellest hoolimata kerkisid Pika tänava lõppu kõrged, ümbritseva hoonestuga kontrasteeruvad kortermajad. Samas ei suudetud vanalinnas tulenevalt kapitali vähesusest eriti midagi muuta. Teostatud üksikud ümberehitused on oma ilmelt üsna õnnestunud.

Näiteks Pikk 10 endine Niguliste koguduse keskaegne hoone omandas Ernst Kühnerti käe all modernsema, ent ümbritseva ajaloolise hoonestuga siiski haakuva ilme.

Tallinna Raekoja platsi põhjaservale 1924. aastal August Perna projekteeritud ärimees Ivan Jegorovi maja püüab hoolimata oma suurusest sulanduda linna vanasse miljöösse.

Seitse aastat hiljem kerkis samasse kvartalisse Pika ja Mündi tänava nurgale E. Habermanni tööna Jegorovi maja laiendus. Vaatamata muinsuskaitse vastuseisule lammutati samal kohal seisnud keskaegne kaupmehe maja eelnevalt ikkagi ära.

1920. aastate elamuehitust iseloomustas ühelt poolt maareformist tulenev vilgas talude rajamine, teisalt lähtuvalt riigi kasinatest majandusvõimalustest suunavõtt ökonoomsematele elamukuludele linnas.

Tunnuslikult ajale püüdis Eestigi juurutada elamuehituses sotsiaalset suunda. Sõjajärgsest elamispinnakriisist tulenevalt läks Euroopa korteriühistute ja ridaelamute püstitamise teed, mis aitas leevendada sõjast toibuvate inimeste elamismuresid. 1922. aasta ehituslaenuseadus aitas maja ehitada neilgi, kel see oma vahendite baasil olekski jäänud unistuseks.

Aastatel 1922-1926 kavandasid H. Johanson ja E. Habermann väikekorterite ehitamise ühingule "Oma kolle" ridamaja Kolde puiesteele. Tegemist oli katsega luua siingi levinud eraklikule eramukultuurile alternatiivi, mis samas erinenuks tavalisest kortermajast.

Majad valmisid traditsionalistlikult kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud akendega. Hooned meenutavad otsakuti kokku lükatud eramuid, kus iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala piirdeaiaga eesõu ning tagaaed.

Ühiselamise selline vorm sobis hästi ka tehaste ja ettevõtete juurde.

Alates 19. sajandi lõpust püüti Euroopas parandada töötajate elamistingimusi. Kuna Esimese maailmasõja järel pääses domineerima keskklass, kes kohati isegi juurtelt põhjakihist, muutus roosaka poliitilise kliima toel tööliste elamistingimuste parandamine aktuaalseks.

1921. aastal projekteeris E. Habermann Kohtla-Järve põlevkivitootmise töölistele Siidisuka asula, kus rakendati paarismaja taktikat, kuid erinevalt tavaettekujutusest poolitati traditsionalistlikud elamud piki katuseharja. Teise erinevusena ei krohvitud ja värvitud elamuid tervenisti nagu nt "Oma kolde" puhul, vaid jäeti robustne paemüüritis nähtavale.

Endiselt kerkisid aga traditsionalistlikus võtmes eramud (H. Johansoni ja E. Jacoby eramud Tallinnas Wismari tänaval 1923-1924) ja kortermajad.

Siingi püüti vähendada elamiskulusid majade ühishaldamisega. Postiteenijate ehitusühingu "Oma kodu" mastaapne kortermaja Tallinnas Wiiralti 3/5/7/9 (H. Johanson 1923-1930) ja endine õpetajate elamu Raua 4 (E. Habermann ja H. Johanson, 1924) on vaid mõned näited.

Siiski jäid ühiselu katsetused individualistlikule eestlasele võõraks ning majandusolude paranedes eelistati elamist omaette majas.

Talupoeglik ja keskajahõnguline traditsionalism sobis hästi ka kirikute ehitamiseks. 1923. aastal kavandas E. Jacoby Tallinnasse Mere pst serva Advendi kiriku, mille toekas maadligi vorm meenutab Lääne-Eesti ja saarte keskaegseid maakirikuid. Sarnaselt lahendas E. Kühnert 1928. aastal Kunda kiriku hoone. Siin idealiseeritakse keskaega läbi eheda paeseina.

Traditsionalism kannab ka Hollandi baroki mõju, ehkki vorm on napp ja domineerib stilisatsioon. Endine juugendtäht Karl Burman kavandas Eesti Panga Viljandi osakonna hoone paleelikult. 1929. aastal valminud maja on pangatemaatikat arvestades üllatavalt peenekoeline ja ehtekastilik, samas äratuntavalt traditsionalistlik.

1927. aastal valminud Pärnu supelasutuse puhul on Aleksander Nürnberg, Erich von Wolffeldt ja Olev Siinmaa eeskuju võtnud klassitsistlikest mõisatest, stiliseeritult rannalikku vormi valatuna kehastab hoone toonast pidepunkti otsimist kunagisest supelsakste kultuurist.

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum