Parim koolituse teemaline raamat, mida viimati lugesite?

Raamatute soovitamine võõrastele on ohtlik. Probleem, millele mina lugejana parasjagu lahendust otsin, või teema, mis mind raamatut lugedes sügavalt puudutab, ei pruugi kõrvalseisjale antud ajahetkel tähtis tunduda.

Tulenevalt sellest pakun erinevates ajahetkedes asuvatele juhtidele välja erinevaid raamatuid.

Kui te olete juba mitmendat korda uuendamas oma ettevõtte strateegiat või vahetanud töökohta ja tegelete uues ettevõttes strateegia loomisega, soovitan lugeda Henry Mintzbergi, Bruce Ahlstrandi ja Joseph Lampli poolt kirjutatud "Strategy Safarit".

Raamat on saadaval juba pikalt, kuid minu lauale sattus hiljuti. Saab hea ülevaate sellest, mis on strateegiline planeerimine ja kuidas mõistavad strateegiat erinevad koolkonnad. Raamat annab võimaluse mõista, kuidas strateegilise planeerimise teooriat on võimalik oma ettevõttes praktikasse pöörata.

Kui olla meeskonna juht, peab meeskonnatunde tekitamiseks, hoidmiseks või tõstmiseks aeg-ajalt midagi ette võtma.

Aga mida? Mis on meeskonnatöö alused? Miks mõned osakonnad meie organisatsioonis on kui grupp indiviide, kellel peaks olema ühine eesmärk ning teisi osakondi võime kutsuda meeskondadeks?

Kirjeldatud teel kulgejat aitab Patrick Lencioni raamat "Overcoming the Five Dysfunctions of a Team". Raamat annab ülevaate takistustest, mida peab grupp inimesi, kes liigub ühise eesmärgi suunas, ületama, et muutuda meeskonnaks.

Juhina tasub vahetevahel klassikat meelde tuletada. Lugesin hiljuti George Orwelli "Loomade farmi". Kirjutatud küll ajal ja olukorrast, mil maailma hakkas jagunema Idaks ja Lääneks, kuid juhina paneb ka täna peeglit otsima ja mõtlema, ega ma ise seltsimees Napoleonina ei käitu.

Kui hetkel läheb hästi nagu alati, aga ometi tahaks midagi lugeda, soovitan Donald J. Trumpi raamatut "The Way to the Top. The Best Business Advice I Ever Received". Siit leiab üle 150 erineva äriidee ja on vähetõenäoline, et ühtegi neist lähiajal kasutusele võtta ei saa.

Tegemist on raamatuga, mida tasub hoida oma voodi kõrval. Alati ei viitsi ju enne uinumist pikalt lugeda. Siin võtab mõne kirjapandud nõuande läbilugemine ainult minuti ja läbimõtlemiseks jääb ülejäänud öö.

Lõpetada tahan mõttega Trumpi raamatust - ära karda küsida piisavat tasu oma toote või teenuse eest. Tea oma väärtust.

Kahju, et see mõte mul meeles polnud, kui andsin Äripäevale nõusoleku artikli kirjutamiseks.

Parim viimati loetud raamat, mida oma töös kasutan ning teistelegi soovitada julgen, on David A. Aakeri 2004. aastal ilmunud "Brand Portfolio Strategy".

Turundus muutub üha rohkem segmendipõhiseks. Enam ei minda ühe sõnumi ja tootega püüdma kõiki sihtgruppe. Suur on kiusatus iga sihtgrupi jaoks luua erinev bränd. Mõne aja pärast leiame end situatsioonist, kus firma portfoolios on väga palju erinevaid brände ja turule antakse väga erinevas stiilis ja toonis sõnumeid. Uued brändid neelavad ka väga palju aja- ja energiaressurssi. Kuidas sellises olukorras käituda, nii et brändiportfell oleks optimaalne ja majanduslikult kasumlik? Et põhibränd (katuskaubamärk) kasvaks ega jääks seentena kõrvale kasvavate brändide varju? Aakeri "Brand Portfolio Strategy" on üks väheseid raamatuid, mis käsitleb brändiportfelli juhtimist. Aaker on väga põhjalikult kirjutanud lahti erinevad võimalused, kui lähedale või kaugele uusi brände põhibrändist portfoolios positsioneerida ning millist portfooliostrateegiat ja millal kasutada.

Teades võimalusi ning erinevate bränditüüpide plusse ja miinuseid, on turundusjuhil kergem langetada adekvaatseid otsuseid ja mitte kaasa minna vahest ainult emotsioonidel põhineva brändieufooriaga. Maailm meie ümber on umbes erinevatest brändidest ja sõnumitest. Seega võidab pikemas perspektiivis see, kes suudab oma brändiportfoolio ja kommunikatsiooni lihtsasti haaratava ja selge hoida.

Soovitan raamatut kõigile, kes tunnevad, et vajavad mingit raamistikku, millele oma brändiportfelli juhtimisel toetuda, ja argumente konkreetsete brändide loomiseks või siis loomata jätmises, mis tihti on strateegiliselt õigem otsus.

Viimati loetud raamatutest on mulle kõige rohkem muljet avaldanud raamatud: Jonas Riddersstråle ja Kjell A. Nordströmi "Karaokekapitalism", Jack Welch "Winning" ja Gary Klein "Intuitsioon".

"Karaokekapitalismi" lugedes tekib tunne, nagu oleksid kiirelt pöörleval karussellil. Seda väljendit kasutas üks minu magistriõpingu grupiõde ja see kirjeldab lugemistunnet väga täpselt. Sellise tunde tekitab minu arvates just see, et autorid toovad vahetpidamata väga äärmuslikke näiteid ning sageli käsitlevad teemat hoopis teisest vaatenurgast. Näiteks: viimasel ajal on sageli räägitud, et töötajad on meie kallim vara. Jonas ja Kjell aga ütlevad, et inimkapitali tuleb pidada hoopiski võlakohustuseks. Raamat "Winning" on omaette huvitav selle poolest, et Jack räägib nagu isiklikult Sinuga. Kogu raamat on kirja pandud just sellises vormis. Ta toob väga konkreetselt välja oma juhtimispõhimõtted ja selgitab, miks ta nii arvab. Näiteks väidab, et juhtimise jaoks on oluline eristada inimesi gruppidesse 20-70-10 põhimõttel ja sellest lähtuvalt nendega vastavalt ka tegelema. Talentide juhtimise süsteemides on sarnast põhimõtet samuti kasutatud.

"Intuitsiooni" võtsin kätte seetõttu, et olen teinekord tööprotsessis tundnud, et kõik on justkui õige, kuid sisetunne pole hea. Seetõttu tahtsin teada, millal ja kuidas oma sisetunnet usaldada. Gary väidab, et intuitsioon pole müstiline nähtus, vaid kogemuse pinnalt loomulikul teel võrsunud oskus. Seda tõestab ta mitmete näidetega. Kindel on see, et lugedes sain vastuse oma küsimusele, millal mul tasub oma intuitsiooni "kuulata".

Autor: ÄP