Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Peep Vain õppis haridust väärtustama sõjaväes
Viimasel ajal on Peep Vain taandunud firma ärilisest juhtimisest, et keskenduda rahulikumalt koolitamisele ja loometegevusele.
Miks oma firma juhiametist loobusite?
Sest viimased poolteist aastat ma ei täitnud juhi olulisi funktsioone, eriti puudutab see inimeste toetamist. Ma ei näinud ka ette seda, et inimestele keskendumise jaoks aega juurde tekib. Leidsin, et kui ma lasen asjadel nii jätkuda, oleks see nii kaastöötajatele kui ka firmale kahjulik olnud. Võib ka öelda, et tüdinesin juhtimisest ära, mingil määral ka ärist. Erinevate variantidena olen juhtimisega tegelenud 15 aastat.
Firma juhtimine hakkas elu segama?
Pigem hakkas firma mittejuhtimine enda sisemaailma segama. Kui ei ma täitnud neid funktsioone, mida peab, tekitas see sisemiselt sellise imeliku emotsioonide kokteili - segu häbist, süüst ja pahameelest ning ülepingest. Pisut ennast šaboteerides tekkis rumal tunne - kui tead, mida peab tegema, kuid ei tee ega jõua. Ma ei taha pruukida sõna "väsinud" või "tüdinenud", kuid vahepeal tahaks põhiliselt ainult enda pärast muretseda.
Seega olete rohkem koolitaja kui juht?
Jah, võib küll nii öelda. Meil on tekkinud viieliikmeline juhtmeeskond, kus kõigi ülesanded on jagatud. Selle meeskonna liikmena on minu ülesanne aidata selle meeskonna liikmeid juhina arenemisel. Päris nii ei saa ka öelda, et olen täielikult juhtimisest loobunud, endiselt olen firma osanik, kuid püüan võimalikult vähe igapäevasesse juhtimisse sekkuda.
Mis on Teie jaoks koolitus - äri või teadmiste ja kogemuste vahendamine?
See on kõik korraga, koolitus on süntees. Kuna tegelikult on info kõikjal (ja ka paljuski tasuta) saadaval, siis on küsimus, mille eest raha makstakse.
Usun, et hea koolitus aitab inimestel kokku hoida sadu tunde ja kümneid kordi katseeksitusmeetodil enda naha peal katsetamisi. Kui koolitus seda teeb, siis on ta äri. Siis on õigustatud selle eest raha küsida.
Mida edasi plaanite, mis suunas liigute?
Praegu õpin INSEADis psühholoogiat, see on tekitanud huvitavaid sisemisi nihkeid. Oma professionaalse arengu poole pealt näen ennast suunduvat inimese sisemuse poole.
Kindlalt jätkan suurte, avalike isiku arengu koolitusega. Nendega tahame liikuda edasi ka lähivälisriikides. Praeguseks on neid korraldatud Leedus kaks korda ning Rootsis ja Soomes korra. Ka Lätis on asja vastu huvi tuntud.
Kuulute Eesti tuntumate koolitajate hulka. Kuid Teie enda kõrghariduse omandamine algas kuidagi heitlikult - pidasite mitmes ülikoolis vastu mõned semestrid?
Vastupidamine ei ole päris õige sõna. Kui pärast keskkooli läksin tippi (kunagine Tallinna Polütehniline Instituut - toim.) raadiotehnikat õppima. Siis tuli vältimatu Nõukogude armeesse minek ja kaks aastat seal passides loksus paika, et see insenerivärk ei lähe mu tuleviku ega isikuga üldse kokku.
Pärast sõjaväge tegin üleminekueksamid Tartu Ülikoolis kaubandusökonoomika erialale. Kolm nädalat järjest õppisin, et siis eksamid ära teha ning see oli kohutav paine pärast sõjaväge süstemaatiliselt õppida - eriti poliitökonoomiat. Samal ajal tekkis eesmärk minna välismaale, esialgu Rootsi, õppima. Hakkasin ka Rootsi keelt õppima. Tartus olin kohapeal ühe semestri, visiitõppega kokku kolm. Paralleelselt õppisin EBSis. Sel ajal tekkis mõte minna USAsse õppima. EBSi kaudu saingi olla ühe semestri vahetusprogrammiga USAs Pacific Lutheran University'is ning seal olles sain sisse Bentley College'isse turunduse erialale.
Keskkooli ajal oli kuum teema - kes rohkem põhjuseta puudub. Ometi lõpetasin keskkooli hõbemedaliga. Näiteks Bentley'is, mida pean oma alma mater'iks, puudusin nelja semestri jooksul vaid kaks päeva.
Miks just huvi Ameerika?
Ma ei mäletagi täpselt. Aga teatud eluhetkedel olen ma maksimalist ning sel ajal tundus Ameerika kõige maksimaalsem. Ja ka inglise keel oli käpas. Kontaktid Ameerika üliõpilastega tekkisid juba Tartus olles.
Ameerikast sain kaasa kõige rohkem kriitilise mõtlemise ja probleemide lahendamise oskust ning samuti ise õppimise oskust.
Millega sõjaväes tegelesite?
23 kuud sain tegeleda huvitavate mõtete mõtlemisega ja üles kirjutamisega. Mul on kümme päevikut sellest ajast, olen mõelnud sellest raamatut kirjutada. Teisalt üritasin võimalikult vähe süsteemile alluda, jonnakas, nagu ma vahest olen.
Olin algusest lõpuni reamees. Teenisin valveroodus, mis käis ladusid valvamas.
Teisel aastal olin ka fotograaf. Roodu bändis mängisin alguses kitarri, hiljem õppisin vaskpuhkpillidega mängimise ära, et orkestrit laiali ei saadetaks.
Milline oli omavaheline läbisaamine?
Meil oli kümme Eesti poissi, mis oli väga hea. Üldiselt läks üsna valutult ja minimaalsete psühhotraumadega. Just enne meie teenistust oli esimese aasta tegelasi ääretult piinatud ning siis oli mingi ekstsess sellega. Seetõttu oli meie ajaks tagakiusamise teema peaaegu olematu.
Mida sõjavägi eluks kaasa andis?
Ütleks kahte asja. Vene sõjaväes olemine andis kaasa igasuguse jamaga toimetulemise võime. Kõige rohkem andis see tõuke hariduse reaalseks väärtustamiseks. Sellele võib küll tänulik olla.
Ma olen mõelnud, et kui saaks aega tagasi keerata ja ajalugu muuta, siis ma ilmselt ei teeks seda ega kustutaks seda perioodi.
Peep Vain on Eesti koolitusvaldkonna kuulsaim, süsteemseim ja sihikindlaim esindaja. Kui tema mõne eesmärgi täitmiseks võtab, siis selle ka ellu viib. Nõuab endalt, nõuab kaaslastelt ja kui eesmärk täidetud, siis premeerib nii ennast kui ka oma kaaslasi, kes aitasid eesmärki ellu viia.
Peebu suurim nõrkus on see, et ta pole oma elus veel ühtegi toodet täiesti ise välja mõelnud. Kõik tema kuulsad tooted (müügitreeningud, sütel kõndimised, meeskonnatreeningud) on kopeeritud. Nii et rahvusvahelises kontekstis võib öelda, et Peep on hea lääne müügi- ja motivatsioonikoolitajate kopeerija. Loodan, et Peep leiab endas nutikust mõelda välja maailmas ainulaadne toode, mis talle tee ka maailma parimate koolitajate ridadesse sillutab.
Kõik eeldused on tal olemas.