1,2% vol õlu - võimatu ettevõtmine

Hiljuti tekitas avalikkuses pahameelt põllumajandusministeeriumi kava muuta alkoholiseadust. Uuenduse sisu on lühidalt selles, et alkohoolseks joogiks hakatakse pidama kõiki joogitooteid, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi. Alkoholiseaduse muutmise eelnõu kohaselt jäetaks välja praegu õlle suhtes kehtiv erisus, mille järgi käsitletakse õlut alkohoolse joogina alates 0,5 mahuprotsendist.

Uudis levis kulutulena ning riigivõimule lisaks said kriitika osaliseks ka Eesti õlletootjad, keda hakati kahtlustama salaplaanis rakendada seadusemuudatus 1,2%-lise õlletootmise heaks.

Kahjuks ei küsinud keegi õlletootjatelt, millised võimalused seadusemuudatus neile annab. Vastus on väga lihtne: 1,2%-lise alkoholisisaldusega õlut pole võimalik toota. Eestis pole õlletootjatel tehnoloogiat, mis võimaldaks villida kuni 1,2kanguse alkoholisisaldusega heledat või tumedat jooki, mida saaks nimetada õlleks. Isegi kui keegi ostaks sellise tehnoloogia, osutuks see sedavõrd kalliks, et muudaks joogi tootmise mõttetuks. Õllekultuuris peetakse heaks õlleks klassikalist märjukest, mille alkoholisisaldus jääb 4,5 mahuprotsendi juurde.

Miks on aga Eestile vaja seadusemuudatust, milles ei peitu isegi uut võimalust mõnele tootmisharule ja mille positiivne mõju kohalikule alkoholitarbimisele jääb ebaselgeks? Tegemist on eurodirektiiviga, mille eesmärgiks on ühtlustada alkohoolseteks jookideks peetava etanoolisisalduse mahuprotsendi määr, mis algab ELi riikides alates 1,2 mahuprotsendist.

Täna ei saa välistada, et meil müüdavad välismaised alkoholivabad õlled on kangemad kui 0,5 mahuprotsenti - nagu euroliidu normid lubavad - mis sest, et Eesti tootjad mängivad teiste reeglite järgi. ELi riikides ei pruugi alkoholiks peetavate jookide etanoolisisaldus alata 1,2-st mahuprotsendist, näiteks Soomes on sama protsent 2,8.

Eestis pole aga küsimus õlle alkoholisisalduse protsendi formaalses muutmises 0,7 mahuprotsendi võrra, vaid hoopis selles, millises suunas areneb kohalik õllekultuur. Alkoholitarbimine on igas riigis osa sotsiaalsest suhtlemisest, mida mõjutavad väärtused ning kombed. Nendes Eesti peredes, kus on pruulitud pühadeks koduõlut või lubatud noorematel saunaskäigul õllevahtu maitsta, ei aeta näpuga õllekanguse järge, sest õllejoomine ei tähenda ebaadekvaatset käitumist.

Alkoholi-kultuurituse probleem peitub viimase kümnendi liberaalses alkoholipoliitikas, mis on toiminud põhimõttel "kõik, mis pole keelatud, on lubatud". See on viinud Eesti piltlikult öeldes mäluauku, millest väljatulekul selgub, et kultuursed tõekspidamised on meelest läinud. See on peamine põhjus, miks Eesti Õlleliitu kuuluvad tootjad on asunud tegutsema kultuurse õlletarbimise väärtustamise nimel.

Eelmisel suvel kirjutasid Eesti õlletootjad alla eetikakoodeksile, mis on eneseregulatsiooni põhimõtete kogu. Tegemist on Eestis esmakordse initsiatiiviga, kus tootjad reguleerivad õlle kui lahja alkohoolse joogi reklaami, väljapaneku, sponsoreerimise jm küsimused. Kange õlle reklaami keelamine õlletootjate enda initsiatiivil on mõjunud tulemuslikumalt kui riigipoolsed tegevused - vähem kui aastaga on kange õlle osakaal tarbimises kahanenud 40%-lt 30%-ni.

Kuna uuringud näitavad, et Eesti õpilastest on ligi kolmandik ennast juba vähemalt 20 korral purju joonud, võtsid Eesti suuremad õlletootjad kevadel vastu ka otsuse teha oma kuludega alaealiste joomist hukka mõistev reklaamikampaania.

Autor: Jüri Kert