Eesti edukad firmad ahvatlevad piiritaguseid ülesostjaid

Ülevõtmine võib toimuda mitmel moel, nii nagu ka siinne müügiotsus võib olla ajendatud paljudest põhjustest. Kõige levinum moodus üks või teine ettevõte oma tiiva alla saada on klassikaline enamusosaluse omandamine.

See võib väljenduda nii, et siinne ettevõte jääb n-ö iseseisvaks, hakates kuuluma ühte või teise piiritagusesse kontserni. Olgu öeldud, et see iseseisvus on siiski näiline.

Teine võimalus on, et firma läheb koos naha ja karvadega ülesostja omandusse. Sellisel juhul muutub tavaliselt ka ettevõtte nimi emafirma nimega sarnaseks, sageli vahetatakse välja Eesti-poolne tegevjuhtkond, tütarfirma hakkab tegutsema kaugete omanike taktikepi all, mille tagajärjel pole harvad juhtumid, kus ettevõte muutub rangelt vaid peakorterist tulevaid juhiseid järgivaks avalikkuse jaoks kinniseks terra incognito'ks.

Eksisteerib ka üsna laialt praktiseeritav variant, et piiritagune suurkosilane suurendab järk-järgult oma osalust mõnes ettevõttes, sealjuures ka investeeringuid tehes ja ettevõtet sel moel järjest paremale järjele upitades. Kuni ühel hetkel lähebki kontrollpakk uute peremeeste kätte.

Firmade müüjad jagavad oma otsust põhjendades väga erinevaid versioone. Tavaline on olukord, kus eduka ettevõtte kohalikele omanikele tehakse pakkumine, "millest on võimatu ära öelda".

On ka ette tulnud, kuigi harvem, et firma on müüdud selleks, et seda pankrotist päästa. Sellisel juhul peab ostjale olema esitada muidugi kaalukaid argumente. Näiteks on tegemist väga spetsiifilise ettevõttega. Nii omandas 2001. aasta lõpus sajaprotsendilise osaluse toona kümnete miljonite kroonide suuruses kahjumis vaevelnud keemiakombinaadis Nitrofert brittide Oriental Chemtrade Ltd. Kaks aastat pärast tehingut (ja ilmselt ka tõhusat rahasüsti) teenis Nitrofert juba 40 miljonit krooni kasumit!

Tänases Tööstuses alustame rubriigiga, kus püüame anda ülevaate viimaste aastate suurematest Eesti ettevõtete ülevõtmistest. Äripäev ei soovi viidata, nagu ähvardaks kodumaa majandust mahamüümine. Ent kuna tegemist on vaieldamatult Eesti ettevõtlust mõjutava tendentsiga, siis väärib see kajastamist.

Soome juhtiva lihatöötleja Atria Groupi tütarfirma Atria Yhtymä OY omandas eelmisel aastal Eesti suuruselt teise lihatööstuse sooviga hõivata vähemalt 25 protsenti Baltimaade turust.

Atria huvi Eesti lihatööstuste ülesostmise vastu sai teatavaks juba 2003. aasta septembris, kui Aigar Pindmaa, kes siis juhtis veel Wõro Kommertsi, spekuleeris Äripäeva konverentsil "Äriplaan 2004" arvamusega, et Soome suurtootja võib sihtida Eesti turule tulekut ja siin tootmise alustamist kas või juba selleks, et siin samuti soomlaste Ruokatalole kuuluva Rakvere Lihakombinaadiga rinda pista.

Siis pakuti võimalikeks kandidaatideks, keda Soome kosilane ihaldada võiks, kolme siinset ettevõtet: lisaks Valga Lihatööstusele veel Saaremaa Lihatööstust ja Wõro Kommertsi.

Spekulatsioonidest sai tõelisus vähem kui paari aasta pärast 2004. aasta lõpus, mil Atria teatas ametlikult Valga Lihatööstuse aktsiate ostusoovist.

Tehing sai teoks 2005. aasta alguses. Senine suuromanik Elmut Paavel jätkas ettevõtte juhatajana. Paavel ise on avaldanud, et Atria oleks Eestisse tulnud niikuinii, kusjuures müügi näol oli tegu otsusega, mis peab tagama, et Eestis tehakse vorsti veel ka kolmekümne aasta pärast. Samas kinnitas Elmut Paavel veel tolle mainitud Äriplaani konverentsi järel, et Valga Lihatööstus saab ise suurepäraselt hakkama ning mingeid rahasüste pole lisaks tarvis.

Atria Groupi president Seppo Veijo Paatalainen, kes ühtlasi on ka üks kolmest Valga Lihatööstuse nõukogu liikmest, ütles toona, et kahe Eesti olulise lihatööstuse aktsiate ostmise taga on soov suurendada kontserni turuosa Baltimaades vähemalt veerandini selle kogumahust.

Valga Lihatööstuse kasum on viimasel kolmel aastal suhteliselt stabiilse käibe juures kaunis kokku kuivanud, olles mullu vaid veerand miljonit krooni.

Atria Group Plc aastakäive on suurusjärgus 950 miljonit eurot (ligi 14 miljardit krooni). Lähiregioonis on Atrial tehased lisaks Valgale veel ka Peterburis ja Vilniuses.

Allikas: Äripäev

Soome piimakontsern Valio International OY omandas enamusosaluse toonase ASi Võru Juust suuromaniku Saviola Eesti ASi aktsiatest 2003. aasta oktoobris, saavutades sel moel valitseva mõju nii Saviola Eesti kui ka Võru Juustu üle.

Juriidiliselt oli tegu kahe ettevõtte koondumisega. Võru Juustu väikeaktsionäriks 42% suuruse osalusega sai Norra juustutehas Synnöve Finden. Valiol varem oma arvestatav juustutööstus puudus.

Ülevõtmise hetkel oli Eesti suurim juustutootja, ligi 40% toodangu kogumahust ja üle 20% müügiturust omav AS Võru Juust oma majandusraskuste alguses, 2003. aasta lõpetati nelja miljoni kroonini küündiva kahjumiga, järgmisel aastal oli kahjum juba 28,7 miljonit krooni. Võru Juustu müük oli aastate vältel suures osas Venemaale orienteeritud ja langenud dollari kurss lõi valusalt ettevõtte kasumi pihta. Venemaa ja Kesk-Euroopa turg on Võru Juustu toodangule siiani peamiseks müügipiirkonnaks, Balti riikides tarbitakse juustutööstuse toodangust vaid napp 10%.

Valio Oy on Soomes registreeritud äriühing, mis tegeleb piima töötlemise ja piimatoodete müügiga. Valio kontsernil on tütarettevõtjad üheksas riigis, sealhulgas Eestis Valio Eesti AS. Viimase

põhitegevus on piimatooraine kokkuost, selle töötlemine ning piimasaaduste tootmine ja müük, tuntuimad kaubamärgid on Alma ja Gefilus. Juustutootmise üksus ettevõttel kuni Võru Juustu omandamiseni puudus.

2004. aasta kevadel jõudis Võru Juustus kätte administratsiooni ümberkorraldamise aeg. Uued omanikud vabastasid ettevõtet kümme aastat juhtinud Heiki Pensa ametist. Tema koha juhatuse eesotsas täitis Lauri Haavikko.

2004. aasta septembris ostis Valio endale ka Synnöve Findeni osaluse Võru juustutööstuses, saavutades ettevõttes 99% suuruse osaluse.

Alates 2000. aasta detsembrist kuni soomlaste kätte minekuni hoidis Võru Juustu aktsiate kontrollpakki (57,8%) enda käes Itaalia juustutööstus Saviola SpA. 2000. aasta lõpus loodi ettevõte nimega AS Saviola Eesti. Enne seda kuulus Võru Juustu enamusosalus Trigon Capitaliga seotud investeerimisfondidele. Toona vahendas aktsiate müügitehingu Saviolale Preatoni Pank.

Allikas: Äripäev

1993. aastal Saaremaal asutatud mahla ja karastusjookide tootja ASi Ösel tegevust jagus kümneks aastaks, kuni ettevõte 2003. aastal, siis juba Ösel Foodsi nime all, ühines Tartu Õlletehasega, mille suuromanik on A. Le Coq Grupi kaudu Soome Olvi OYJ.

Tehingu kohta on paslik kasutada väljendit "neelas alla", sest pärast ühinemist A. Le Coq Tartu Õlletehasega lakkas Ösel Foods kui iseseisev äriettevõte olemast. Sellepärast ei saa arengute iseloomustamiseks eraldi välja tuua ka ettevõtte majandusnäitajaid pärast liitumist.

Olari Taalil tekkis 2000. aastal mõte hakata ASis Ösel mahlasid tootma ning ta kutsus seda projekti vedama oma vana tuttava Kuldar Leisi, keda toonane pankur Taal tundis juba Hoiupanga päevilt, mil Leis istus veel Hoiupanga Lõuna regiooni asedirektori toolil. Ösel hakkas tootma mahlasid ja mahlajooke Aura kaubamärgi all.

2003. aasta alguses ostis Leis koos partneritega Ösel suuromanikult Carl-Erik Sundbladilt välja 75% firma aktsiatest, kuigi juba siis oli mahlatootja omandamisest huvitatud ka Tartu Õlletehas. Ettevõtte uueks ärinimeks sai AS Ösel Foods. Möödus veel vähem kui aasta ja Tartu Õlletehas sai oma tahtmise.

"Olime seisus, kus ettevõtte tehnika vajas investeeringuid, tootmise mahuline lagi oli ees," on Kuldar Leis toonast müügiotsust hiljem meenutanud.

Omanikuvahetuse ajaks oli Ösel Foods 2003. aastal jõudnud näidata ligi 200 miljoni krooni suurust käivet ja teenida seejuures üle 30 miljoni krooni kasumit.

Mõni aeg pärast Ösel Foodsi müüki, 2004. aasta maikuus, asutas Kuldar Leis koos endiste kompanjonidega Ösel Foodsi päevilt - Katre Kõvaski ja Silver Karuga - ASi Nordic Foods, mis on tuntuks saanud eelkõige Maakera kaubamärgi all toodetava valmistoiduga.

Ösel Foodsist tõi Leis uude firmasse üle kogu müügimeeskonna.

Olvile kuuluva A. Le Coq Grupi moodustavad AS A. Le Coq Tartu Õlletehas ja OÜ Saare Õlu. Olvi on 96% suuruse osalusega ka Läti õlletehase Cesu Alus ja 83% suuruse osalusega Leedu õlletootja Ragutis AB suuromanik.

Olvi teenis 2005. aastal ligi 13 miljoni euro (üle 200 miljoni krooni) suuruse ärikasumi, kusjuures sellest 7,7 miljonit (120 miljonit kr) teenis Tartu Õlletehas, Soome tootmise panuseks jäi 4,7 miljonit eurot (73 miljonit kr), ülejäänu teenisid Läti ja Leedu üksused.

Allikas: Äripäev

2004. aasta septembris müüs Pärnu õlletehase suuromanik Charlie Viikberg oma osaluse Soome ärimehele Carl-Erik Sundbladile kuuluvale ASile CES Holding.

Charlie Viikberg omandas enamusosaluse ASis Pärnu Õlu 2003. aasta märtsis ja müüs selle edasi poolteist aastat hiljem. Omanikuvahetuse järel sai ettevõtte uueks tegevjuhiks Aivo Varem, mõni aega pärast müüki nimetati AS Pärnu Õlu ASiks Puls Brewery. Nii enne müüki kui ka sellele järgnenud aastal on Pärnu õlletehase turuosa Eestis pidevalt vähenenud. Kui 2003. aastal moodustas see ligi 3%, siis 2004. aastal vaid 1,3% ja eelmise aasta lõpuks oli Pärnus toodetud kesvamärjukese osakaal kahanenud juba alla ühe protsendi kogu Eesti õlleturust.

Tehingu toimumise järel avaldas Soome suurärimees Carl-Erik Sundblad lootust, et Pärnu õlletehas saavutab Eestis peagi vähemalt 10% suuruse turuosa.

2005. aastal alustaski uus omanik 126aastase Pärnu õlletööstuse renoveerimist. Õllepruulimine seisis mitu kuud, septembris avati uuenenud villimisosakond, mis koos uute seadmetega läks maksma 10 miljonit krooni. Samas on Eesti juhtivate õlletehaste juhid märkinud, et turuosa oluliseks suurendamiseks peaks Puls Brewery investeerima lähiajal sadu miljoneid kroone.

Pärnu õlletehases pärast tuumikinvestori vahetumist ja firma nime muutumist toimunud uuendusteks võib pidada ka ettevõtte uut logo ning tootmisse juurutatud vastseid õllemarke - Hell, Puls, Ankur, Pühvel ja Jõulu Legend.

Pärnu õlletehasele kuulub Eesti õlleturust vahelduva eduga kõige rohkem paar protsenti, ettevõtte käive oli eelmisel aastal 71 miljonit krooni.

Eelmise aasta turuosa langust põhjendas ettevõtte juhtkond ajakirjanduses ulatuslike renoveerimistöödega tehases ning sellest tingitud ajutiste seisakutega tootmises.

Allikas: Äripäev