Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti keemiatööstus - keskkonnakaitsjate valulaps?

Ain Alvela 04. mai 2006, 00:00

Praegu toimuvat ja lähematel aastatel eesseisvat keskkonnatasude tõusu hindab Parkman liialt järsuks. Põlevkivitööstust mõjutab näiteks otseselt põlevkivi kaevandamistasu, mis mullu oli 5 kr/t, tänavu aga juba 10 kr/t. Saastetasu kajastub otseselt nii põlevkiviõli toorainehinnas kui kaudsemalt ka elektrihinnas, samas ei saa Eestit veel võrrelda Lääne-Euroopaga, kus on jõukad riigid ja hinnatõusu maksab tarbija suurema vaevata kinni.

Parkman peab taunitavaks Eesti ebakindlat ja lühinägelikku keskkonnapoliitikat, mis ettevõtjasse vaid ebakindlust sisendab, ning võtab mütsi maha Kundasse kõrge keskkonnariskiga Estonian Celli tselluloositööstuse rajamist investeerinud ärimeeste ees, kes riskisid paigutada sadu miljoneid kroone niivõrd ebakindlal vundamendil seisvale tööstuspinnasele, nagu seda Eesti on.

Ega ma vaidlegi - keskkonnatasud peavad olema, aga kusagil läheb piir. Eesti aga tahab pikad plaanid ennaktempos valmis saada.

Kuidas keemiatööstusel meie eduka majanduskasvu taustal läheb?

Paar aastat tagasi oli VKG (Viru Keemia Grupp - toim.) nagu teisedki põlevkivikeemia tööstused dilemma ees: kas vireleda edasi või panna tootmine kinni. Kui nafta hind poleks tollal oluliselt tõusnud, olekski meid selline saatus tabanud. Ja seda eelkõige just saastetasude tõusu tõttu, sest kui nafta hind langeb 35 dollarini barrelilt, saab põlevkivitootmise taluvuspiir rikutud - enam pole mõtet, sest nafta ja naftasaadused löövad sellisel juhul õli igas mõttes.

Küsimus on selles, kui kaua see n-ö hea aeg püsib. Igatahes püüame praegu kriitilisemat laadi investeeringud ära teha enne, kui turg taas langusesse läheb.

Mis Eesti riigis praegu kõige rohkem häirib?

Kui praegu tahaks keegi Eestis ütleme näiteks elektrijaama püsti panna, siis oleks tegemist hulljulge ettevõtmisega. Ka biokütustel töötavast elektrijaamast tekib reostust. On peaaegu võimatu prognoosida, milliseks kujuneb meie riigi keskkonnamaksude poliitika paari aasta pärast, rääkimata pikaajalisematest perspektiividest. Investoril puudub kindlus, aga keegi ei tõtta paigutama raha ebakindlasse valdkonda. Isegi Venemaal on keskkonnaasjad ettevõtja jaoks palju selgemad kui Eestis.

Mis otseselt meie ettevõtet puudutab, siis püüdleme aastaid oma kaevanduse poole. Oleme ainsad õlitootjad, kel seda veel pole. Aga et põlevkivi kaevandamine on suuresti Eesti Põlevkivi käes, siis ei olda kuigi altid teistele kaevelubasid väljastama.

Milline osa on keskkonnapoliitikal VKG üldistes arengusuundades?

Euroliitu astumine suurendas vajadust keskkonnainvesteeringute järele. Oleme ilmselt kõige suurem keskkonnaprobleemidesse panustaja Eesti eraettevõtete seas. 2001-2005 investeerisime keskkonnaprojektidesse kogu grupi peale 59,3 miljonit krooni, 2006. aastal aga juba 188 miljonit. Lihtsalt elu sunnib need investeeringud peale.

Näiteks 2005. aastal käivitas VKG põlevkivigaasil põhineva energiatootmise. Sellises mahus mujal Eestis generaatorgaasi soojusenergia tootmiseks ei kasutata.

Millised on lähiajal lahendamist nõudvad mured?

Praegu on meie suurim investeering uue poolkoksi prügila rajamine, mis valmib aasta lõpuks ja mis läheb maksma 40-50 miljonit krooni. Olemasolevate 1940. aastatel rajatud tuhamägedega on see häda, et neile enam põhja alla tekitada ei anna ja seega pole neid ka võimalik nõuetega vastavusse viia. Tuleb rajada uus prügila ning vanad tuhamäed sulgeda.

Põlevkivi sisaldab vaid 1/3 orgaanilist ainet, millest saab toota õli. Ülejäänu on mineraalse iseloomuga ollus, peamiselt lubjakivi, mis tuleb kusagile ladestada.

Milleks üldse Eestile keemiatööstus?

Kui öelda, et me tööstusega enam ei tegele, siis tuleks ju kõik sisse osta. Aga millega sel juhul maksta?

Eesti põlevkivi on unikaalne oma keemilise koostise poolest ning sellele ei saa rakendada teiste maavarade kasutamise normatiive. Oleks raiskamine seda ressurssi majanduse hüvanguks mitte ära kasutada. Meil on oma tehnoloogia selleks välja töötatud, tehased on püsti ja toimivad. Eesti põlevkivitööstus on selles mõttes efektiivne, et kuigi meie tootmismahud on väikesed, võtame me erinevalt näiteks Hiinast või Brasiiliast lisaks kütteõlile kivist välja ka hulgaliselt spetsiaalkemikaale.

Kuidas tagate, et kemikaalide tootmisega ei kaasne reostust?

Õli tootmise juures on kõige olulisem, et tilkagi õli ei satuks loodusesse. Kõik laadimisseadmed, torustikud, mahutid peavad olema ideaalses korras, samuti peavad korras olema päästevahendid. Kõik see on väga kulukas, aga samas anname endale aru, et keskkonnareostus on lisaks kõigele muule halvale ka üks hirmus kulukas asi.

Kust kogemusi hangite?

Oleme n-ö koopereerunud Kiviõli Keemiatööstusega, et läbi viia uuringud, kuidas põlevkivijäätmed keskkonnas käituvad. Aga maailmast pole kogemusi eriti võtta. Sama on põlevkivi kaevandamise juures, kus kaevurid on tehnoloogiate väljatöötamisel võtnud eeskuju söetööstuse masinatest ning neid vastavalt vajadustele arendanud. Aga kuna põlevkivi ja paas on kõvemad kui süsi, siis kõike üle võtta ei saa.

Sellepärast ongi meie seadmed n-ö rätsepatöö - kohapeal välja mõeldud ja kohapeal ka valmis tehtud. Vaid torustikud on standardlahendused.

Mil moel on kavas piirata väävligaaside emissiooni?

Tänapäeval läheb väävlirikas gaas katlamaja kütteks, kus see põletatakse koos põlevkiviga, milles sisalduv lubjakivi seob endasse ka väävli. Kuna väävel tekitab tugevat korrosiooni, siis on küll oht, et katel roostetab tavalisest kiiremini läbi, aga selle eest ei satu väävel keskkonda.

Teine variant on väävli eraldamine juba generaatorgaasist endast. Seda Kohtla-Järvel varem ka tehti, aga tehnoloogia pärines 1960. aastatest ning selles eraldati väävlit arseeniga, viimane on aga veelgi keskkonnaohtlikum kui väävel. Seade suleti 1998.

Kuidas leida alternatiive põlevkivienergiale?

Üks võimalus on vähendada põlevkivi otsest põletamist ja keskenduda põlevkivist õli tootmisele, tekkiv gaas suunata energiatootmisse. Põlevkiviõli oleks sel juhul energiakandja, mida on võimalik transportida ja vajadusel varuna hoida.

Kas põlevkivitööstust ootab helge tulevik?

Tootmine toimub ka tulevikus enam-vähem praeguses mahus, tootmismahud võivad aastas kõikuda üles- või allapoole 10-15%, mitte rohkem. Eesmärk on saada põlevkivist kätte maksimaalne võimalik potentsiaal ehk siis vääristada põlevkivi senisest rohkem.

Vedelatest saadustest peab suutma senisest suuremal määral toota ja turustada kemikaale, mille lisandväärtus on suurem. Tootearendusega peab kaasnema intensiivne turundustegevus. Põhilised investeeringud põlevkivikeemiatööstuses lähevad keskkonnakaitsesse ja arendustegevusse.

Keemiatööstuse mahud on meil maailmamastaabis tillukesed ja nii ka jääb.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing