Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jõude seisev raha teedele ja sildadele

Kenneth Rogoff 04. mai 2006, 00:00

Iga korralik rahvusvaheline investeerimispankur teab, et praegu on halb aeg oma teenuste pakkumiseks. Maailma rahandusministrid on just tulnud Washingtonist IMFi tippkohtumiselt, kus neile on sõnad peale loetud, et maailmamajanduse riskid võivad kohe ka neid tabada.

Kes tahab võlgu kasvatada, kui finantskriis võib olla nurga taga? Parem juba osta USA võlakirju, isegi kui nende tootlus on palju väiksem kui muudelt investeeringutelt saadav tulu.

Aga kas see ikka on mõistlik? Täna on maailmamajandus stabiilses ja aina paremini tasakaalustatud laienemisfaasis. Kas valitsused - eriti need, mis aina oma dollarivarusid suurendavad - ei peaks mõtlema hoopis sellele, kuidas ehitada oma maanteid, sildu, sadamaid, elektrivõrke ja muud infrastruktuuri? Kas pole käes aeg panna alus tuleviku kasvule, eriti vaestes piirkondades, mis pole veel tänasest jõukusest osa saanud?

Ärge saage minust valesti aru. Ma ei kutsu üles rahakulutamisele. Aga viimastel aastatel on riskide tasakaal muutunud.

Jah, järgneva kolme või viie aasta jooksul ootab meid ilmselt uus globaalne langus. Ja ka uus finantskriiside laine on tõenäoline - võib-olla Kesk-Euroopas, mis näeb hetkel välja nagu Aasia enne 1997. aasta kriisi.

Aga sel mündil on kaks külge. Hea majanduspoliitika tähendab täpselt sama palju heade aegade ärakasutamist kui halbade vältimist. Maailmapanga majandusgurud on ette valmistanud naeruväärselt pika nimekirja sammudest, mida riigid peaksid ette võtma, et oma majanduskasvu kiirendada.

Muidugi ei piisa vaid ühele komponendile keskendumisest. Ent kui on üks valdkond, mis pakub suuri võimalusi ja kus majanduspoliitika võib tõesti midagi oluliselt muuta, siis see on investeerimine infrastruktuuri. India infrastruktuuri probleemid on juba legendaarsed, sealsete lennujaamade ja raudteede seisukord lausa koomiline. Kuid ka teistes riikides väheste eranditega - mille seas on muidugi Hiina, aga ka näiteks Hispaania - on madalad infrastruktuurikulud lausa epideemilised.

Isegi USA on oma infrastruktuuri hooletusse jätnud: sillad lagunevad ja elektrivõrk on ohtlikult üle koormatud. Suure pindalaga Brasiilia on teine näide sellest, mis juhtub siis, kui ei tehta piisavalt investeeringuid. Brasiilia infrastruktuur suudab ehk toetada riigi tagasihoidlikku 3-4%-list majanduskasvu, kuid sellest ei piisa 6-7% tempos kasvava majanduse toetamiseks, mida riik peaks praeguse ülemaailmse buumi ajal nägema.

Venemaa ei investeeri hoolimata Siberi suurtest nafta- ja gaasivarudest piisavalt isegi selleks, et tagada korralik kasv energeetikatööstuses, rääkimata inimarengu toetamisest vaestes piirkondades, sealhulgas sessamas õnnetus Siberis.

Muidugi on tõsi see, et valitsuse poolt infrastruktuurile tehtavad kulutused lähevad tihti raisku. Mu kodulinnal Bostonil õnnestus hiljuti kulutada jahmatamapanev summa, 15 miljardit dollarit (ligi 200 miljardit krooni) sellele, et viia mõned kiirteed maa alla. Ja see on veel efektiivsuse musternäidis, võrreldes Jaapani kurikuulsate mitte kuhugi viivate sildadega. Aga saab ka vähem kulutada. Läbipaistvus hangete tegemisel teeb imesid, samuti erasektori osalus.

Nobeli majanduspreemia laureaat William Vickrey rääkis väsimatult sellest, kui vajalikud on erastruktuuride rahastatud maksulised maanteed. Erahaldus tagab efektiivsema ja parema ehituse ja maksulised maanteed peaksid ka ummikuid vähendama, rääkis Vickrey, kes saatuse irooniana suri ise liiklusummikus istudes. Isegi Hiina, mis on rajanud viimase viie aasta jooksul üle 50 000 kilomeetri maanteid ja tosinaid lennujaamasid, kaasab projektidesse erasektorit.

Tõsi on ka see, et riigid, mille rahaasjad pole korras - nagu näiteks India - ei tohi tormata uisapäisa suuri riiklikke projekte algatama, ilma et vajalikud reformid neid tasakaalustaksid. Mõistlik rahaga ümberkäimine ja stabiilsed inflatsioonimäärad on tänase suhteliselt terve maailmamajandusliku kliima nurgakivid.

Kuid nendele maadele, kes suudaksid rohkem investeerida - eriti neile, mis hoiavad hinnaliste arengudollarite hunnikut tühikäigul USA võlakirjades - võib olla aeg küps oma riskide ümberhindamiseks. Nii et kui rahandusministrid oma aprillikuisest šokiteraapiast toibuvad, siis võiksid nad heita pilgu ka võimalustele.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:58
Otsi:

Ava täpsem otsing