Maavarade kaevandamisõigust peab saama vaid projektipõhiselt

Enno Reinsalu 04. mai 2006, 00:00

Maavarade kaevandamine saab edeneda vaid sedavõrd, kuivõrd mäetöösturid ja loodusvarade haldajad aru saavad, et endistviisi edasi minna enam ei saa.

Varasest keskajast pärinev igameheõigus maavarasid kuninga loal otsida ja kaevandada võeti Eesti maapõueseadusse sellisel kujul, et ainult purulaisk ei taotle kaevandamisluba kohas, kus plaanitakse mõne maantee, silla või sadama ehitust. Ja kui üks taotleb, siis teine taotleb kohe kõrvale. Ja see teine, kui "kogu rehkendust" ei suuda teha, siis maavara geoloogilise uuringu loa taotleb ikkagi, et maardla mõneks ajaks oma nimele saada ja soodsal juhul müüki panna.

Nii on karjakaupa tekkimas n-ö külakaevandusi. Tüüpnäited on killustatud Saku-Männiku liivamaardla ja tormijooksud Kuusalu liiva- ning Nabala paemaardlas. Hoopis suuremas mõõtkavas valitses selline olukord möödunud aastal põlevkivimaardlas.

Täiesti loomulik, et rahvale ei meeldi kui valda tekib palju "kaevandusi". On nähtud, et esmalt võetakse mets, siis kooritakse muld ja lõpuks jäetakse auk haigutama. Sest reaalne korrastamiskohustus tekib mäetöösturil alles maavara ammendumisel või siis kaevandamisloa tähtaja lõppedes. Eestis antakse kaevandamisluba 15 või 30 aastaks, teisisõnu terveks inimpõlveks. Ja kui kaevise müük oli tühine, siis antakse kaevandamisloale pikendust veel poole inimpõlve jagu. Nii ei ole kohalikel elanikel mingit lootust näha korrastatud kaevandust.

Mõistes asja ülekäteminekut, on loodusvarade haldajate kõrgem juhtkond asunud uute kaevelubade väljaandmist pidurdama, riskides seejuures pahuksisse minna enda tehtud seadusega.

Mäetöösturid teavad hästi, mida nende tegevus kaasa toob. Rahvas nii hästi ei tea. Seepärast esimene käsk mäetöösturile on - räägi rahvaga. Räägi kõigest ja kohe, kui tekib mõte kaevandada. Euroopa riikide näitel võib öelda, et hea suhtekorraldusega saab kruusaaugu kaevandamisloa kätte kahe aastaga ja hiidkaevanduse rajamise õiguse kümnega.

Rääkimisest üksi ei piisa, tuleb ka näidata, et saab keskkonnasõbralikult kaevandada. Ses suhtes on Eesti Põlevkivi teistest ees. Konkreetsed asjad - kohaliku veevarustuse ennetav ehitamine, maa

hoidmine üledimensioneeritud tervikutel ja lõhketööde ohjamine - on viinud selleni, et ühe valulise valla juht oli sunnitud tõdema, et kui just peab kaevandama, siis tehku seda Eesti Põlevkivi.

Ka teised suurtöösturid võtavad õppust. Kiviõli Keemiatööstus, kes kaevandab Põhja-Kiviõli väljal üsna tiheda asustuse lähedal, investeeris freeskombaini soetamisse. Selle masina väikest venda on kõik näinud teedel asfalti freesimas. Frees töötab vaikselt, ei plagise, nagu Lasnamäe elanikke häiriv hüdrovasar Paekivitoodete Tehase karjääris.

Mäefreesiga ehitab Moamar Kadaffi Liibüasse, kus vesi on rikkuse sümbol, tehisjärvi. Kuigi Eestis on vett palju, võiks siiagi tehisjärvi teha. See on jõukamate mäetöösturite jaoks uus võimalus - rajada mõne aasta jooksul sobiva kaldajoone ja põhjareljeefiga järv kohta, kus linnalähedases maapõues on ehituspaas või põlevkivi. Praegu seonduvad Harju paetöösturite sellised mõtted Loo asula ja Narva maantee vahelise alaga ning põlevkivitööstus kujutab ette järve freesimist Jõhvi linnast lõuna poole. Lootus, et korrastatud maastikku võib näha juba mõne aasta pärast, võib lepitada vastuseisjate enamuse. Loomulikult suudavad sellist äriplaani teostada vaid varakad ettevõtjad.

Arenenud mäetööstusriikides antakse maavara uuringu- või kaevandamisõigus projekti ning sellele kaasneva tasuvusuuringu alusel. Mitte täidetud formulari alusel nagu Eestis. Projektipõhisel tegevusel on silmnähtavad eelised. Esiteks, see hoiab eemale n-ö tühikargajad.

Teiseks näitab äriplaan, mida tegelikult kavatsetakse müüa, kas ehitusdolokivi, nagu see maavara kirjutati registrikaarti nõukogude normide alusel või tehnoloogilist dolokivi, millele taasavanes välisturg. Näide on võetud Kurevere maardlas toimunust.

Kolmandaks annaks äriline lähenemine mõistuspärase aluse kaevandamisõiguse tasumäära diferentseerimiseks, mida praegu tehakse verbaalselt. Näiteks olgu tsemendisavi ning keraamika- ja keramsiidisavi kaevandamisõiguse tasumäära erinevus. Kuigi mõlemad võetakse ühest ja samast lademest ehk samast tünnist nagu Armeenia konjak tuntud anekdoodis.

Viimane ja kõige suurem samm maapõuemajanduse lähendamisel arenenud mäetööstusriikide tavadele on maardlakeskne, mitte maavarakeskne lähenemine. Mis tähendaks seda, et mäetööstur, saanud uuringu või kaevandamisõiguse, maksab (mäe)renti temale antud maardla eest. Kogu tema käsutusse antud rahvusliku rikkuse eest. Ja uuringu alustamise hetkest peale. Mitte väljatud maavaratonnilt, nagu praegu. Sest liiga palju on laiali jagatud maardlaid, kus aastaid midagi ei väljata ja kust ei laeku mitte ühtegi krooni.

Projektipõhine arendus peaks olema juba teostatav, sest tööpõllul on kohti sisse võtmas uus põlvkond kaasaegsete inseneri- ja äriteadmistega geotehnolooge, asendamaks loodusteadusliku suunitlusega geolooge ja söetööstuse ministeeriumi tellimusel koolitatud kihtmaardlate ekspluateerimise tehnolooge, kelle jaoks projektipõhise tegevuse seadustamine liiga keeruline tundub.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:14
Otsi:

Ava täpsem otsing