Kaamera ja magamiskotiga ööpäev Halliste rabas

Marko Kaldur 05. mai 2006, 00:00

Soojadest ilmadest ja taas elule tärkavast loodusest inspireeritud rännaku algpunktiks sai Tori asula Pärnumaal. Kohalikud ei vaadanud läbi küla kõmpivat rännuselli eriti imestunult - küllap kohtab selliseid Soomaa veerel tihti. Ainsana tundsid üksiku ränduri vastu kõrgendatud huvi külakoerad, kuid nende vastu aitas asula piiril võsast murtud kaigas.

Esimene peatus Halliste jõe kaldail pakkus rändurile ebameeldiva üllatuse. Kevadine suurvesi oli jõe sängist välja paisutanud ning luhad üle ujutanud. Tegu polnud küll viienda aastaaja mastaapides ujutustega, ent edasipääs piki jõe perve oli välistatud. Sellega olid algsed plaanid pea peale pööratud ja tuli hakata improviseerima.

Halliste jõe veerel laiutab Kikepera raba. Põhjast lõunasse 15 kilomeetri pikkune ning idast-läände kuue kilomeetri laiune raba ulatub peaaegu Halliste jõeni. Et hakkas juba hämarduma ning jõuvarud olid igati alles, siis jäi ainsaks edasimineku variandiks Kikepera ületamine põhjast lõunasse.

Nõukogude aja alguses varjasid end Kikepera rabas metsavendade salgad. Peidukoha valik on igati mõistetav, sest ükskõik millise metsavendasid kimbutama tuleva väeüksuse tulek olnuks kaugelt kuulda ropu sõimu ja vandumise näol. Põlvini laugastes sumbates ja mättalt mättale karates tulid mahlakad väljendid tahes-tahtmata keelele. Kui läbitud oli kaks kolmandikku rabateekonnast ning asukoht sisuliselt soo keskel, võttis maad pimedus. Ainsaks suunaallikaks oli digitaalne kompass, mis aga aeg-ajalt suisa hulluks läks. Põhjus võis peituda kunagi raba serval paiknenud Vene raketibaasides või siis tühjenevates akudes.

Suund sai võetud taas Halliste jõele, lootuses, et kuskil õnnestub soisest metsaalusest läbi murda ning jõe veerele laagrisse jääda. See lootus oli asjatu...

Kikepera ja Halliste vaheline paarikilomeetrine maariba meenutas rohkem sood kui äsja läbitud raba ise. Kevadiste üleujutuste ning kobraste koostöö tulemusena oli enamikus kohtades vesi põlvini. Kuivenduskraavid ajasid üle kallaste, puud sirgusid otse veest, kõikjal lirtsus ja plärtsus.

Ent hulluks läks olukord kesköö eel, mil rännusell oli kiilutud kahe kuivenduskraavi ja selja taha jäänud kilomeetrite pikkuse veetakistuse vahele. Tagasi ei olnud mõtet minna, sest tagasi rabale ja edasi lähima kuiva kohani jõudmine võtnuks aega hommikuni. Jäi vaid lootus, et kuskil leidub mõni kuivem maalapike, kus saaks end kerra tõmmata.

Kraavide ületamine lõppes märjalt. Ühel hetkel kadus pind jalge alt ning järgmisel momendil ulatus vesi pea rinnuni. Kiire sumpamine või pigem suisa ujumine viis erakordselt kiiresti kraavi teisele kaldale, ent riiete seisukohalt oli juba hilja - kõik oli läbimärg.

Varakevadine öö ei pakkunud ka piisavalt soojust, päeval kuuldud ilmateade ennustas ööseks veel miinuskraade. Ja ees ei paistnud ühtegi kuivemat lapikest.

Sumpamine läbi soo, vee ja pimeduse jätkus. Maad võttis masendus ning hetkeks tekkis suisa soov iga hinnaga Hallisteni läbi murda - kas või ujudes -, et seal mõnda talusse sooja pääseda. Õnneks sai terve mõistus siiski võitu ning takistusterohke teekond läks edasi.

Viimaks jäi taskulambi värelevasse valgusesse kõrgem maatükike mändide all. Maapind polnud küll kuiv - kaste ja udu olid kõik kohad niiskeks muutnud -, ent seal ei lainetanud vähemalt jõevesi. Kuna kellaaeg oli juba tublisti üle kesköö, siis ei olnud pikka pidu. Kui riided võimalikult kuivaks väänatud, jalatsitest suurem vesi välja valatud ning magamiskott kuuseokstele laotatud, jäi veel võtta klõmakas külmarohupudelist ning magamiskotti pugeda. Hinges lootus, et hommikut siiski oma silmaga näeb...

Lindude lõugamine ja loomahääled metsa all jätsid sel momendil täiesti ükskõikseks, nagu ka uduloor, mis improviseeritud laagri endasse mässis. Silmad vajusid hoopistükkis kinni ja uni langes väsinud rännusellile.

Ja hommik saabus. Silmi lahti lüües valitses esimesel hetkel täielik hämmeldus: mis? kes? kus? miks? Siis meenus eelmine päev ja ekstreemne teekond. Hinge tuli kerge rõõm, et öö sai üle elatud.

Päikesekiirtes puuladvad ja soe tuul peletasid tusatuju ning isegi niiskete riiete ja jalatsite selga tõmbamine ei olnud eriti piinarikas ettevõtmine. Pealegi läks vaid mõni hetk ning vesi riietes ja matkasaabastes saavutas kehatemperatuuri.

Teekond jätkus. Päevavalguses tundus üleujutatud metsaalune veelgi masendavam kui öösel. Ent seekord oli võimalik teed paremini valida ning kuivematest kohtadest läbi sumbata. Vööni vees seekord enam olema ei pidanud, küll aga põlvini. Viimane jää metsa all oli küll ebakindel ja murenev, ent tihtipeale aitas pikk liug piki jääd hullematest kohtadest üle.

Ka öösel läbitud kraav jäi taas teele - seekord õnnestus aga mustaveeline takistus ületada tormis murdunud puudel turnides. Ja saabuski taas kõrgem pinnas, kus enam vett polnud.

Edasine teekond oli möödunud ööga võrreldes juba lapsemäng. Kuigi kohati tuli murda võsas teed, turnida tormimurdudel, ületada kraave, polnud tüütut sumpamist läbi mudaste laugaste. Päikegi oli juba kõrgesse tõusnud ning kõrvetas päris korralikult - võis tunda, kuidas talvine kahvatu näojume iga kilomeetriga pruunistus.

Teekonnal lõunasse jäid teele arvukad mahajäetud talud. Kurb on vaadata hüljatud ning lagunevaid hooneid metsade keskel - kunagi kees seal elu, hariti põldu, kasvatati karja. Nüüd haigutavad mustavad aknasuud nukralt möödakäijate poole ning majad on seest lagastatud ja rüüstatud.

Kui oli jäänud veel kümmekond kilomeetrit sihtpunkti Kanakülani, hakkasid ilmuma ka esimesed elumärgid. Teeäärsed talud ei olnud enam kõik hüljatud, vaid osades võis näha inimkäte hiljutise tegevuse jälgi. Mõnegi majapidamise juures askeldasid kevadtöid tegevad kohalikud. Hoolimata inimeste juuresolekust liikus sealkandis ka arvukalt metsloomi.

Eelmisel päeval nähtud põtradele ja metsseaperele lisandus veelgi samade liikide esindajaid, aga ka kitsi ja pisemaid ulukeid. Korra komberdas üle metsatee väga karuotti meenutav kogu - vahemaa loomaga oli aga liiga pikk, et võiks seda täie kindlusega väita.

Vardja kosk Halliste jõel on üks väheseid koskesid Eestis, mida saab nautida mitte suurvete, vaid kuivade ilmade ajal. Suurvee tõttu olid kärestikud kõik vee all ning ei pakkunud silmale mingit efekti. Ja saabuski Kanaküla, külapood suleti vahetult enne kohalejõudmist, ent poe ees pingil istus siiski veel paar kohalikku. Nendega juttu ajades ja vennastudes selgusid ka mitmed ühised tuttavad.

25tunnise jalgsirännaku pikkuseks Torist Kanakülla kujunes 70 km. Linnulennul on see distants küll oluliselt väiksem, ent Kikepera rabas keerutamine ning Halliste luhtadel sumpamine muutsid teekonna planeeritust oluliselt pikemaks.

Üllatusena selgus, et hoolimata läbielatud raskustest, külmetamisest ning väsimusest oli rännakult tulles tervis parem kui metsa minnes. Küllap mõjusid kevadtuuled, päike ja füüsiline koormus toniseerivalt. Ning ka asjaolu, et sõprade poolt enne rännakut hullumeelsuseks nimetatud katsumus sai läbitud üksinda. Kuid ilma taoliste hullusteta hakkaks ju igav - eriti kevadeti, mil inimestel igasugu huvitavad ideed pähe torkavad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing