Värvirõõmu aastakümneteks

Elulõnga võib istutada igal ajal, kui maa on sula. Müügil on taimed tavaliselt mullapalliga, kuid postiga tellides võib varakevadel või hilissügisel saada paljasjuursed taimed, mida peab hoidma niiskes ja jahedas (külmkapis) kuni maha istutamiseni.

Istutatakse nii, et paar pungapaari jääks mulda 5-10 cm sügavusele. Kui maapealsete taimeosadega midagi juhtub, hakkavad alt kasvama uinuvad pungad. On olnud juhus, kus perenaise surma järel "puhkas" vana taim kümme aastat ja hakkas siis uue elujõuga kasvama. Muidu puhkavad taimed tavaliselt mõned kuud või aasta. Sellest moraal - mitte kunagi taime välja kaevata. See elulõng oli suure juurepalliga, talle oli pandud lihtsalt rohkem mulda peale ja ta "magas" kümme aastat.

Elulõnga istutusaugu suurus sõltub kohast, kuhu istutate. Kui koht on sügavalt korraliku toitaineterikka mullaga, aitab 30×30 cm august. Vastasel korral võiks auk olla 50×50 cm ja täita nii rammusa mullaga, nagu teil saada on. Mida korralikum ettevalmistus, seda kiiremini põõsa ilu näete, igal aastal suurem ja suurem. Põõsa eluiga on aastakümneid.

Elulõnga taim ei pea olema seina ääres, kuid ta võib seal olla. Dekoratiivsem on kasvatada taime avaramas kohas murus, teiste põõsaste juures, puu otsa ronimas, vanadel varemetel. Näiteks sibullille peenra kõrval, kui need on õitsenud, võib lasta elulõnga mööda peenart roomama tingimusel, et selle sordi õied vaataks ülespoole.

Kasvuks sobib põhimõtteliselt iga koht, sest igale kasvukohale on olemas vastav sort. On sorte alates 50 cm kuni 10 meetrini, varaseid ja hiliseid õitsejaid, nii põhja kui lõuna poole istutamiseks. On sort, mille võrsed talvituvad katmatult.

Enamiku suureõieliste sortide võrsed võib talveks maha lõigata, kevadel tulevad need mullast uuesti nagu tavalisel mitmeaastasel taimel.

Eestis on tegeletud elulõnga sordiaretusega ja sortide kollektsioneerimisega üle 40 aasta. Aretuse eesmärk on olnud saada Eesti ilmastikule vastavaid sorte, sest lõuna pool aretatud sordid õitsevad sageli eelmise aasta võrsetel, aga varred ei talvitu. Suured müügifirmad toovad tavaliselt oma taimed lõunast ja seega ei tea ka müüjad sordi kohta täpset teavet anda - peale "ja-jah" iga küsimuse vastuseks. Inimesed ütlevad, et "muidu tore sort, aga õisi ei näita". Fotod taimede juures olid aga küll ilusad...

Holland on laiendanud oma sortimenti nüüd ka Eestis aretatud sortidega. Roogoja talus aretatud sorte on maailmaregistris registreeritud 140, eelmisel aastal lisandus kaheksa. Uutest sortidest lähevad sel aastal müüki "Uno Kivistik" (kõrgus kolm meetrit) ja "Vetka" (kõrgus 1,8 m), need on ka Euroopa Liidu kaitse all.

Elulõnga hooldus on nagu igal teisel taimel, kuid nii nagu teistel taimedel, on ka siin hooldamismeetodeid palju. Väetada võib kasvõi kolm korda päevas, aga siis lahjalt.

nSuureõieliste elulõngade kasvatus ilutaimedena sai alguse 1858. aastal Inglismaal. Eestis, Roogoja talus Harjumaal alustati elulõngakasvatust 1974. aastal sortide kogumisega.

Kui tollases N. Liidus enam huvitavaid sorte ei leidunud, Lääne-Euroopasse polnud aga võimalust minna, hakkasid Uno ja Aili Kivistik neid ise aretama. Alustati 1979. aastal. Üks esimesi õnnestunud hübriide oli "Valge Daam", see innustas aretustööd jätkama.

Sordiaretusega tegelesid nad Johannes Lauristini-nimelise kolhoosi aretusaias. Kasvuhoone vahekoridoris kasvas üle 40 väljavalitud sordi, mida kasutati esivanemate aretuses.

1979-1992 aastal ristati taimi igal aastal, saades kokku üle tuhande ristluskombinatsiooni. Koos vabatolmlemisel saadud seemnete külviga (emassort oli teada) kasvatati üles üle 6000 hübriidtaime. Aastate jooksul valiti üle 250 perspektiivse hübriidi. Aretuse käigus on välja mõeldud üle 150 nime, sest pelgalt aretusnumbreid on raske meeles pidada.

Sajast hübriidseemikust osutub sobilikuks keskmiselt kolm või neli. See tähendab, et tehtud on 96-97% ulatuses tühja tööd, sest mittekõlbulikud seemikud lähevad kompostihunnikusse. Allesjäänud seemikuid paljundatakse mõne eksemplarina, et hübriid ei kaoks.

Roogoja talu aretusaed on teadaolevatest elulõnga aretuspaikadest Euroopas põhjapoolseim. Siin, pika päeva valgusvööndis aretatud sordid on eriti nõutud Soomes, Rootsis, Baltimaades, Ameerikas ja Venemaal.

Autor: Aili Kivistik