Neljapäev 23. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti energeetika saab tulevikus valida tuumajaama või tuuleparkide vahel

Ain Alvela 08. mai 2006, 00:00

Ühes on teadlased siiski ühel meelel. Nimelt, et kuigi Eestile piisab põlevkivivarudest veel aastakümneteks, kui mitte sadadeks, siis ometi on oluline neid varusid üha ökonoomsemalt kasutama õppida. Ökonoomsus peab väljenduma senisest suuremas elektri ja soojuse koostootmises, samuti selles, et kütteks ei kasutataks mitte põlevkivi ennast, vaid põlevkiviõli tootmisel eralduvat gaasi. Oluliseks peavad spetsialistid ka Eesti sõltumatuse säilitamist energeetikaturul.

Aprilli lõpupäevil TTÜs peetud esinduslikul energeetikafoorumil tõdes president Arnold Rüütel, et Eestis valitseb energiatootmises madal efektiivsus. "Üle poole Eesti Energia eelmise aasta kasumist moodustas CO2 kvoodi müügist saadud tulu, aga see on ajutine hõlptulu," märkis president.

Akadeemik Endel Lippmaa soovitab inseneridel lähtuda loodusseadustest, energeetikainseneridel siis aine ja energia jäävuse seadusest, sest mõttetu on raisata potentsiaali ponnistustele neid täiendada. "Energia jäävuse seadus on aluseks väitele, et pole olemas taastuvat energiat," rõhutab Lippmaa. "Kui räägitakse tuulest kui taastuvast ressursist, siis see on sisuliselt vale, kuna õhumasside liikumist on maakerale antud just täpselt tema eksisteerimise ajaks."

Lippmaa hoiatab, et Eestis tuleb ettevaatlik olla Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaama arengu suhtes, sest tolle meile lähima aatomielektrijaama töö eesmärk pole mitte niivõrd energia, vaid uraani lõhustumisel tekkiva plutooniumi tootmine.

"Näiteks Rootsi ei raja uusi jaamu teadlikult oma riiki, vaid suunab kapitali naaberriikide jaamade arendamisse," möönab Lippmaa. "Nii sõlmis Rootsi Sosnovõi Boriga kaablileppe, ent see on lühinägelik, sest kui Venemaa jaamaga midagi juhtub, ei pääse ka Rootsi."

Lippmaa peab praegust põlevkiviõli maailmaturuhinda - 74 USD/barrel - väga soodsaks, et põlevkivi maksimaalselt ära kasutada.

Akadeemik Mihkel Veiderma on seda meelt, et Eesti peaks säilitama praeguse energeetilise sõltumatuse. "Põlevkivienergeetika jääb meile pika aja vältel põhiliseks energiaallikaks," tõdeb Veiderma. "Pean reaalseks, et aastaks 2010 võime saavutada taastuvenergeetika osakaaluks kogu energiabilansis 5,1%, ent enne on tarvis hoolikalt kaardistada põlevkiviressurss, renoveerida jaamad ja investeerida jaotusvõrkude kaasajastamisse."

TTÜ emeriitprofessor Mati Valdma sõnul ei saa elektrit toota rohkem kui seda tarbitakse, kusjuures meie baasressurss ei kompenseeri tarbimismuutusi. Kuna tuule abil elektri tootmine on juhuslik, ei abista tuulikud koormusgraafikute reguleerimist.

"Ainuke efekt, mida elektrituulikud võivad anda, on säästa toodetud energia arvel kütust soojuselektrijaamades ja veeressursse hüdrojaamades, kuid sellega kaasneb reguleerimiskadude suurenemine energiasüsteemis," selgitab Valdma, kelle hinnangul võib Eestis uue põlvkonna tuumaelektrijaama ehitamise vajadus tekkida 25-30 aasta pärast. Saagem enne rikkaks, alles siis võime hakata arutama tuumajaama ehitamist, praegu võiksime toetada uue tuumaploki ehitamist Leetu, soovitab ta. Samuti võiks Eesti ehitada 3-4 gaasiturbiinjaama (võimsusega ? 50-75 MW) ööpäevaste koormustippude reguleerimiseks.

Akadeemik Anto Raukas prognoosib, et põlevkivi kaevandamine tulevikus ei vähene, vaid vastupidi. Samas muutub Raukas pahaseks, kui tuleb juttu investeeringutest Ignalina tuumajaama laiendamisse.

"Tasuvusuuringud on puudulikud, kusjuures on küsitav, kas need investeeringud tulevad odavamad endale jaama ehitamisest," märgib Raukas. "Praegu räägitakse, et Ignalina jaama vanad plokid demonteeritakse, aga mina ütlen, et neid ei hakka keegi demonteerima. Keegi ei oskagi seda teha."

Tuuleenergeetikat nimetab Raukas nn taastuvatest energialiikidest kõige kallimaks ja üheks ebaotstarbekamaks energialiigiks üldse.

Raukas näeb põlevkivienergeetika ainsa alternatiivina kodumaise tuumaenergeetika kasutuselevõttu. Tema hinnangul võiks 2020. aastaks rajada Põhja-Eestisse vähemalt ühe kuni 1000 MW võimsusega jaama, mille võiks ohutuse tagamiseks paigutada Maardu graniidikaevandusse.

ELFi nõukogu liige Rainer Nõlvak aga on kindel, et Põhjamere ja Balti mere tuuleressursi abil on võimalik katta kogu Euroopa energiavajadus.

Eestis tuleb jälgida, mis maailmas toimub ja võtta üle parimad tehnoloogilised lahendused, sest võime olla küll vaesed, aga peame olema kavalad.

Väidetakse, et 200 km2 paigutatud kaasaegsed tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia tarbe. Kuid tuul on meil jaotunud väga ebaühtlaselt ning sisemaal on teda äärmiselt tagasihoidlikult.

Kalleid ja remonti vajavaid tuulegeneraatoreid imporditakse ja saadav kasum läheb Eestist välja. Rohelistest energialiikidest on tuul praegu kahjuks kõige kallim. Elektrisüsteemi tänast olukorda arvestades on Eestis tuulegeneraatoreid võimalik installeerida vaid 90-100 MW ulatuses ning sellegagi kaasneks elektrisüsteemi talitluse halvenemine.

Kallis on ka energiavõsa, pilliroo ja põldudel kasvatatava biomassi kasutamine, sest arvestamata jäetakse tavaliselt nende hoolde- ja veokulud. Hüdroressursid Eestis on tühised. Kuigi Eesti on metsarikas maa, on ka selle ressursid piiratud ning sama tooret vajatakse teistelgi eesmärkidel. Sama on ka turbaga, sest sood kui spetsiifilised ökosüsteemid vajavad kaitset.

Energia tootmise ja kasutamise määrab mitte roheline või mõnes muus värvuses mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus ehk tooteühiku hind.

Kavandades energeetika tulevikku, peame kindlasti arvestama, kust tuleb Eestile raha maagaasi ja teiste kütuste ostmiseks. Elektri suuremahuliseks importimiseks puuduvad meil vahendid ja seda pole naaberriikidest kuskilt ka importida.

Seega - energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel ise kindlustama ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest, jääb meie elektritootmise selgrooks siiski veel kauaks ajaks kukersiitpõlevkivi, mille ressursid on piisavalt suured.

Kuigi kunagi tuleb elekter toota niikuinii ilma põlevkivita, on vastuseta küsimus, kuidas ja kui kaua saame seda teha põlevkivi kasutades.

Rohelistele ei meeldi akadeemik Anto Raukase plaan Eestisse tuumajaam rajada kohe sugugi. Pigem tuleks pool vajaminevast elektrist toota merre ja Peipsi järve paigutatavate tuulegeneraatoritega, kusjuures toodangu kõikumine silutaks põlevkiviga, kuid seda eelnevalt gaasistades, mitte otse põletades.

Veel aitaks elektrienergia tarbimisest tingitud kõikumisi tasandada võrkude optimeerimine ja paindlik koostöö naaberriikidega nii tootmise kui ka tarbimise poolel. Suur osa elektrist võiksime toota suhteliselt väikestes, üle maa hajutatud koostootmisjaamades. Nii läheks vähe energiat soojusena kaduma, kuna seda saaks suunata piirkonna asulate kütteks. Energiat saaks säilitada ja laiali viia ka näiteks vesiniku kujul.

Agasid on aga rohkesti. Nii uue süsteemi iga elemendi, nende omavahelise kooskõla, vanalt uuele sujuva ülemineku võimaluste kui ka palju muu kohta. Kas on olemas põlevkivi gaasistamise püsivate parameetritega tehnoloogia? Kas on võimalik tagada pinge ja sageduse kõikumise tasandamine süsteemis, kus üle poole elektrist tuleb tuulegeneraatoritest ja hajutatud väiketootjatelt?

Vastuste saamiseks ei piisa entusiastide jõust. Kuid riigil oleks ju iseenesest suutlikkust palgata vajaliku tasemega sõltumatud analüütikud, kes arvutaks läbi, mis on võimalik, mis mitte. Väljaselgitamist vajab, millist osa pakutavast uudsest süsteemist saaks rakendada ka ilma terviksüsteemi rajamata, millises lõigus võiks teadustehnoloogilised uuringud ja katsetused anda tulemusi. Et ise areneda, on tarvis teada, milles tahaksid osaleda naaberriigid, mis sobituks Euroopa Liidu loodavasse vabasse energiaturgu.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:58
Otsi:

Ava täpsem otsing