Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vanamoodi enam ei saa

Peeter Koppel 08. mai 2006, 00:00

24. aprilli Äripäevas kirjutas Tõnis Oja, et praegu 24 aasta kõrgeimatel tasemetel liikuvas nafta hinnas ei tuleks süüdistada mitte tootmise suutmatust nõudluse kasvuga sammu pidada, kuivõrd seda, et nn virtuaalnafta huviliste ring on viimaste aastatega kasvanud. Tõepoolest - alati, kui mingigi kaubeldava vara hinnaliikumises tekib trend, on kohal igasugused karvased ja sulelised, kelle eesmärk on trend rahaks keerata. Samas mina ei tähtsustaks nende turuosaliste rolli üle, sest kuigi usun selliste tegijate mõningasse mõjusse, otsiksin reaalseid põhjuseid hinnatõusuks mujalt. Nimelt riskidest, mis nafta hinda võivad ülespoole tõugata.

Peamine nafta hinna trendi loonud tegur on majanduskasv. Globaalselt on kujunenud olukord, kus igas vähegi tõsiseltvõetavamas riigis on kasv hetkel samaaegne. Viimati olevat situatsioon olnud võrreldav aastal 1969. Ja asi ei ole ainult naftat eksportivate riikide majanduskasvus, vaid ka importijate omas. Hiina majanduskasv esimeses kvartalis 10.2% - taas rohkem kui oodati. India tulemus +8%. India eesmärgiks on 10%line majanduskasv. Lisaks veel mitmete suurte riikide majanduskasv on stabiilselt 4-5%. Sellised kasvunumbrid viitavad nende riikide energianälja kasvule. Kontekstis, kus Aasialt eeldatakse hea majanduskasvu jätkumist, nende energiatarbimine on arenenud maailmaga võrreldes lapsekingades, kuid samas räägitakse sellest, et senise tempoga ei suudeta ühel hetkel naftat välja pumbata, peab tähelepanu juhtima esimesele riskile - mis siis, kui nõudluse-pakkumise kasvu vahelised käärid suurenevad? USA 1970ndate naftakriisi ajal vähenes pakkumine ühekohalise protsendimäära võrra, naftabarreli hind kasvas aga kordades.

Teine peamine risk on geopoliitiline. Mitut OPECi riiki oskate te nimetada, kus ei madistataks või ei lastaks aeg-ajalt midagi õhku?

Lõuna-Ameerika riikides tõstab pead vasakpoolne natsionalism. Venezuela presidendi Hugo Chavezi sugusest tragikoomilisest klounist ei teaks me midagi, kui ta aeg-ajalt suurte naftatootjate varasid (naftavälju) ei natsionaliseeriks ning naftateemaliste ähvardustega ei esineks. Irooniline on see, et Chavez saeb oksa, millel ise istub, sest naftaväljade natsionaliseerimise ajalooline kogemus on selgelt negatiivne. Tootmismahud ja efektiivsus vähenevad. Meid huvitab käesolevas kontekstis eelkõige see, et Chavezi tegevus võib nafta pakkumist vähendada.

Näib, et sealsed juhid suisa naudivad konfrontatsiooni muu maailmaga. Ning kuigi Iraan signaliseerib suisa iga päev, et nad ei kavatse praeguses uraani rikastamise vaidluses naftat mängu tuua, siis aeg-ajalt kuuleb vastupidiseid signaale. Aeg-ajalt kiputakse kelkima sellega, et USA sõjalaevu Hormuze väinas ei kardeta. Miks on see oluline? Iraanil poleks vaja teha muud, kui blokeerida kitsaimast kohast 33,8 km laiune Hormuze väin ning 25% maailmas kasutatavast naftast ei jõuaks sihtmärgini. Just - veerand maailma naftast liigub tankerites 1,6 km laiuste koridoride kaudu - üks koridor ühes, teine teises suunas ning selle veerandi suudaks Iraan suhteliselt väikeste jõupingutustega vähemalt ajutiselt blokeerida. Suure tõenäosusega piisaks väiksemakujulise šoki tekitamiseks isegi selleks, kui ainult lubataks seal "pauku teha." Tankeriomanikud ilmselt ei tahaks, et just nende laev põhja lastaks ning vähendaks ilmselt liiklust kohe, kui retoorika veidi tõsisemaks läheks. Risk? Jah.

Kokkuvõttes usun, et ükskord algab aeg, mil me võime lõpetada nafta hinna pärast muretsemise. Iraan võtab aru pähe? Ei, pigem kõrge hind kuivatab nõudluse kokku, varud kasvavad, hind langeb - või võidutseb alternatiivenergia. Samas esimene argument on vaieldav. Kui kõrge hind on kõrge? Mäletan selgelt, et kunagi räägiti sellest, kuidas üle üle $30 maksev naftabarrel majanduskasvu igal juhul ära kägistab. Nagu te aru saate, pole seda ka 72dollarise hinna juures juhtunud. Seega kriitiline piir on kuskil kõrgemal. Alternatiivenergiaga on mure, et üleminekuperiood võib olla väga valuline. Mina olen näiteks rapsiõliga sõitvat autot näinud ainult pildi pealt ning ma ei usu, et kogu naftast sõltuv infrastruktuur iseenesest mingi šoki korral kiirelt ümber profileeruks. Või kustkohast kogu see rapsiõli võetaks?

Võibki tekkida olukord, kus vanamoodi ei saa, kuid uutmoodi veel ei osata. Siinkohal aga ilmselt spekulantide kõrvad juba liiguvad.

Üha tihedamini loeme-kuuleme uudistest, et erinevate riikide esindajad käivad uudistamas meie põlevkivitööstust, veebruaris sai minister Savisaar Eesti põlevkiviteadust ja -tehnoloogiat ülistava kirja USA energeetikaministrilt.

Nafta hinna kerkimisega uutele rekordtasemetele ning Peeter Koppeli poolt loetletud põhjustest tingituna muutub üha aktuaalsemaks nn mittekonventsionaalsete energiaallikate kasutuselevõtt. Tõsi, nendest vedelkütuse valmistamine on kallis ja tihti mitte väga keskkonnasõbralik, kuid samas on nad väga suure potentsiaaliga.

USA Energeetikainformatsiooni agentuur (EIO) hindab põlevkivi globaalseteks varudeks 2,9 triljonit barrelit naftaekvivalenti võrrelduna 1,3 triljoni barreli naftavarudega.

Kui põlevkivist vedelkütuste tootmine on (välja arvatud Eesti) veel pigem tööstusliku katsetuse järgus, siis nn bituumen- ja naftaliivadest kütuste tootmine on ehe reaalusus juba täna. Nende varud Kanadas (kus asub 80% teadaolevatest varudest) on tänase nafta hinna ja tehnoloogia tingimustel 315 miljardit barrelit naftaekvivalenti (Saudi Araabia varusid hinnatakse 262 miljardit barrelit), koguvarud on aga 2,5 triljoni barrelini.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:58
Otsi:

Ava täpsem otsing