Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kellele peab müüma Eesti riiki?
Eestis ollakse mures, kuidas oleks kõige nutikam riiki maailmale müüa. Kuid küsimuse alla peaks seadma hoopis meie enda suhtumise Eesti riiki. Vastuse leidmiseks küsimusele, kellele õigupoolest Eesti riiki müüa on vaja, ei pea horisonti silmitsema. Eestis on ju patriotism täielikult välja surnud!
Eestlased, kes pärast iseseisvumist nagu silmaklappidega traavihobused mööda hipodroomi kappavad (kes saab parema töökoha, auto, puhkusereisi, maja?), on kõrgeima pjedestaalikoha ihaluses jätnud unarusse armastuse maa, lähedaste ja, mis kõige hullem, iseenda vaimse ja hingelise heaolu vastu.
Tahtsin võtta olümpiavõitjate autasustamisele Vabaduse väljakul kaasa väikese Eesti lipu. Kuid jätsin selle koju. Häbi tunnistada, aga ma hoolisin sellest, et teised oleks minu patriotismipuhangut kui metsa poole pööramist tõlgitsenud. Väljakul võis tõdeda, et ka kohale tulnud kaasmaalased ei moodustanud just trikoloorimerd. Brittide puhul oleks seda raske ette kujutada.
Kui eestlane ei ole hinges ja rahvusliku kirjutamata kokkuleppena ka avalikult uhke Eesti riigi ja eestlaseks olemise üle, siis ei armu meisse ka teised. Patriotismitunnet on vaja selleks, et egoistlik mõttemaailm avarduks ning hakataks mõistma seda, et ilma Eesti riigi kui territoriaalse valitsemisorganita ei oleks kellelgi võimalik siin elada, koolis ja tööl käia või arstiabi saada.
Patriotismi saab maailmale Eesti brändi osana müüa: mõelge iirlaste peale, kes iiri tantsu ja pubikultuuriga maailmas laineid löövad ning kelle rahvuspüha Püha Patricku päev globaalse tähtsusega ürituseks on muutunud.
Autor: Eva Frayne