Reklaam on endiselt elus

Avastasin teatava hirmuga, kuidas hakkaksin pärast tänavuse Pärnu turunduskonverentsi reklaamlause "Reklaam on surnud" kuulmist oma peas erinevaid teooriaid välja mõtlema.

Muutused meie ümber toimuvad kiiremini kui iial enne. Naiivne oleks mõelda, et reklaamis, müügis ja turunduses võiksid asjad väiksema kiirusega muutuda.

Öeldakse, et tänapäeva tarbija on teadlikum, targem ja kaalutlevam kui kunagi varem. Ühest küljest see kindlasti ka nii on ja tarbijad on oluliselt haritumad, vahel ka kavalamad kui varem. Samas on inimene aastatuhandeid olnud ja on ka siiani üks emotsionaalne loom, kelle olemuslikud vajadused on säilinud.

Varem toimis mudel, kus kõigepealt tuli inimeses tähelepanu äratada ja seejärel huvi tekitada. Tulemusena langetas inimene otsuse ja tegutses. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus see mudel toimib pigem teistpidi. Inimene tegutseb, alles seejärel leiab sobivad põhjused oma tegutsemise õigustamiseks. Liikumapanevate vajaduste stimuleerimiseks ei sobi aga enam tavapärased kanalid ning turundus, mida oleme siiani harjunud turunduseks pidama.

Tänapäeva turundusmaailmas on võimalik ellu jääda vaid, kasutades inimese loomupäraste vajaduste mõjutamiseks hoopis teiselaadseid vahendeid. Kohati uskumatult, raskesti tuvastatavalt ja peamiselt teadvustamatult.

Näiteks võib selleks olla inimese olulisusvajaduse stimuleerimine läbi tema ülistamise lähedastele või pakutava toote alateadlik seostamine mitmesuguste lõhnade ja maitsetega. Samuti kuulub uue ajastu reklaami ja turunduse tööriistade hulka inimese senisest veelgi otsesem liitmine teatud isikute gruppi, mis võimaldab tal ühest küljest tunda ennast seostatuna ja koosolevana oma rühma liikmetega ning teisest küljest erinevana kõigist teistest.

Suurim osa muutunud reklaamist ja turundusest on seotud teadvustamata vajaduste ja tungidega, milleni targad turundusteod jõuavad nähtamatult või varjatult. Reklaam on elusam kui kunagi varem. Lihtsalt selle kuju ja olemus on muutunud.

Naiivne oleks arvata, et reklaam on surnud. Eriti siis, kui suured reklaamid seda kuulutavad.

Tegemist ei ole tavapärase lähenemisega, kus midagi esitledes üritatakse teha reklaami. Esialgne ärritus inimestes, mida säärane ilmne vastuolu reeglina tekitab, käib käsikäes tähelepanu ja huviga, mis on hädavajalikud, et inimene tegutsema hakkaks.

Veidi kohutav on mõelda, et kui toimibki valem, mille kohaselt esmalt tegutseme ja alles siis mõtleme, oleme ka ise ilmselt juba "poolel teel" millegi tarbijaks saamiseks. Vahel hakkavad inimese teadvustamata küljed tõsiselt pahandama. Eriti siis, kui avastad, et oled mingi teo juba ära teinud. Piirid tänapäeva turundusmaailmas on kadumas ning meid ümbritsev pole enam see, millena tundub. Reklaam ei ole surnud ka siis, kui ta saabub meie teadvusesse süütu troojahobuseliku kavalusega. Ja seda juhtub pidevalt.

Meid ümbritsevas sõnumite paljususes võib väita, et reklaam on vägagi elus. Kõikjal jäävad silma reklaamsõnumid. Ei, reklaam pole surnud. Teisalt on tähelepanu võitmiseks vaja ebatavalist silmatorkavust. Reklaam ei jõua paljudeni, kuna me oleme õppinud end välja lülitama, mitte märkama ja mitte reageerima. Reklaam - ta on meie jaoks surnud.

Reklaamitegijad püüavad seetõttu pidevalt midagi erilist välja mõelda. Vahel kaob nii tegelik äriline eesmärk meelest ja reklaam tõmbab küll tähelepanu, kuid ei toimi. Ei suhtle inimesega õigel teemal, ei muuda hoiakuid ja käitumist soovitud suunas. Kahjuks. Sest siis peavad nad uuesti proovima ja reklaami on taas rohkem.

Enamus reklaamist on kahjuks surnult sündinud ja võiks parem olemata olla.

Autor: Villu Parvet