Adrenaliin taevaavarustest

Kui tõesti on tegu niivõrd riskantse harrastusega, miks inimesed sellise asjaga tegelevad? Langevarjusportlane Annika Arras (26) arutleb, et tegelikult võib õnnetus juhtuda ju igal pool, näiteks kukub jääpurikas tänaval pähe.

"Langevarjusport on loomulikult seotud riskidega. Riskidest ja ohtudest peab lihtsalt teadlik olema, sest just teadmised elimineerivad hirmud," arvab kaheksakuuse lapse ema. Langevarjuga hüpates on alates 1991. aastast Eestis surma saanud viis inimest, kes kõik olid kogenud hüppajad. "Kui oled juba sadu kordi hüpanud, hakkab ohutunnetus kaduma, mille tagajärjel muutuvad inimesed hooletuks ja hulljulgeks." Annika pole otseselt otsinud ohtlikke tegevusi ja riske. Langevarjuhüpetega hakkas ta tegelema puhtjuhuslikult, kui üks ta sõpradest võitis keeglimängus auhinnaks tasuta tandemhüppe.

Tandemhüpe kujutab endast hüpet koos instruktoriga sama varju all. K-Projekti arhitekt-tehnik Nele Soobik (26) proovis just tandemhüpet esimesena, kuna see tundus talle turvalisem. "Seal pole endal mingit vastutust. Oled rihmadega instruktori külge kinnitatud, instruktor avab varju ning juhib ja pöörab seda vastavalt vajadusele," selgitab Nele. Endal tuleb meeles pidada ainult kahte asja: pärast väljahüppamist painutada ennast tahapoole ja maandudes jalad üles tõsta. Nele räägib, et eelmisel suvel tulid rahvusvahelise langevarjurite laagri ParaSummeri ajal Pärnus mitmele langevarjurile vanemad külla, nii umbes 50-60aastased inimesed. Paljud neist otsustasid kohapeal tandemhüpet proovida ja jäid väga rahule.

Samas annab iseseisev hüppamine ikka hoopis teise elamuse. Nele mäletab hästi oma esimest iseseisvat hüpet eelmisel suvel: "Lennukis käisid küll kerged värinad läbi." Kui sinu kord tuleb, küsib instruktor lennuki ukse juures, kas sa oled valmis. Kui vastad, et oled, ütleb instruktor: "Mine!" Ja alles siis tohib hüpata. Sageli juhtub, et inimesed on nii närvis, et hüppavad enne, kui instruktor selleks loa annab. Annika naerab, et mõned inimesed esimestel hüpetel sõna otseses mõttes vajuvad lennuki uksest välja, sest neil tekib mingi hetkeline nõrkus. Samas on just esimesed hüpped vähemohtlikud, sest siis avab varju niikuinii instruktor. Pealegi, kui sa ikka tunned, et ei taha hüpata, siis võid jääda lennukisse, keegi ei sunni välja hüppama.

Esimestel kordadel, kui õpilane on välja hüpanud, viskab instruktor meduusi (minilangevari, mis avab põhivarju) tuulde ja samal hetkel avab see õpilase varju. Järgmistel kordadel kinnitatakse õpilase varju külge näidisrõngas, mida peab tõmbama, et varju avada. Samas tegelikult teeb varju lahti ikka veel instruktor. Lõpuks, kui ollakse veendunud, et õpilane on valmis ja endas kindel, lubatakse tal ise oma varju avada.

Nele ütleb, et juba õhus olles ei tundnud ta üldse enam hirmu: "Vastupidi! Jube põnev oli loengus õpitut kohe proovida, sest teooriakursusel tehakse ju nn kuiva trenni. Alles õhus saad tegelikult katsetada, kuidas pidurdada, pöörelda, ennast juhtida jne."

Kõige sagedamini ette tulev eksimus on, et maandutakse pärituult. Tegelikult tuleb kindlasti keerata ennast vastutuult, sest siis on kiirus väiksem. Madalamal kiirusel on maandumine turvaline ja saad rahulikult sobiva maandumispaiga valida.

Maandudes tuleb ikka ette ka keerulisi olukordi. Annikal on kahel korral napilt õnnestunud metsa maandumist vältida. Esimene kord maandus ta kenasti kraavipervele, aga vari jäi puu otsa kinni. Kohe ilmus kuskilt välja üks talumees, kes tahtis abivalmilt varju alla sikutama hakata. "Inimesed tahavad alati aidata, kuid pahatihti ei saa nad aru, et langevari on väärtuslik asi, uus vari maksab ca 100 000 krooni. Kui sa ikka puu otsa kindlalt kinni oled jäänud ja ennast seal turvaliselt tunned, siis on parem oodata, kuni asjatundj ad sinu ja su varju alla toovad," selgitab Annika.

Mõlemad naised kinnitavad, et algajail tuleb ikka pisieksimusi ette, üldjuhul keegi endale liiga ei tee ja luid ei murra, aga põõsastesse maandumist tuleb aeg-ajalt ette. "Me alati naerame, kui Raplamaa Nädaline sellest suure uudise teeb, kui meil mõni langevarjur puu otsa maandub - selles pole tegelikult midagi erilist," muigab Annika.

Miks siis ikka tegelevad Eestis paarsada inimest sellise ohtliku alaga? "Hüppamine annab võimsa ja hea tunde, mis laseb meil tajuda, kui pisike ning kiire on inimene lennukist väljudes maakera suhtes. Maa peale tagasi jõudmine on täiesti teisejärguline tegevus," vastab Nele pärast mõningast mõtlemist. Nele hüppab praegu 1500 meetri kõrguselt, kuid sel suvel tahab ta saada kogenud hüppaja staatusse, mis lubab tal hüpata 4000 meetri kõrguselt. Sel juhul ei pea langevarju kohe avama, vaid saab kogeda ka vabalangemist.

"Enne, kui pole vabalangemist proovinud, ei saagi tegelikult langevarjuhüpete võludest täielikult aru," teab Annika, kes on vabalangemise taseme juba saavutanud. "Õpilasena tundub ka varju all tore, samas vabalangemisel tekkiv tunne on täiesti ületamatu." Annikale meeldib vahel lennuväljal lihtsalt vaadata inimeste nägusid, kes on just hüppamast tulnud. "Nad kilkavad rõõmust nagu väiksed lapsed, jutustavad elavalt oma kogemusi, näod punased ja tuulest silmis isegi mõni pisar. Seda ei ole võimalik sõnadesse panna, seda peab ise kogema," kirjeldab Annika. Samas usub naine, et sama tunde võib tekitada ka mingi muu tegevus. "Lumelaudurid näiteks saavad oma harrastusest kaifi. Põhiline ongi tunne, et oled rahul ja päev on asja ette läinud," lisab ta. "Meis tekitab sellise tunde langevarjuga hüppamine."

Fotod: Juho Tamm

Autor: Külli Liebert