Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ära olemine rikastab
Viimasel ajal olen kuulnud tavalisest rohkem sõnapaari "olen ära". Täpsemalt Eestist ära, välismaal. Mõnikord on see vabandaval toonil: "Olen järgmised kümme päeva välismaal ega saa teiega kahjuks kohtuda." Siis jällegi selgub, et helistatav viibib parajasti Indias spirituaalsel kogemusreisil. Mõnikord on teade ära minemistest ka lõplikum: "Kolin järgmisel nädalal Haagi, sain hea töökoha rahvusvahelises korporatsioonis." Hiljutine statistika näitab, et 44% Eesti kooliõpilastest seob oma tuleviku välismaaga - loodetavasti tuleb osa neist millalgi ka tagasi. Eestist lahkuvad bussijuhid, ehitajad ja arstid. Ma pean tunnistama, et mul on selle üle siiralt hea meel. Miks mitte ära sõita, kui hingel ja kehal koduvabariigis külm hakkab, kui välisfirmad pakuvad uusi põnevaid väljakutseid ja paremat palka. See on liikumine, mis raputab rutiinist lahti nii minejad kui ka siiajääjad.
Värskest Dilemmast võib lugeda, kui palju toredaid võimalusi on lastega reisimiseks. Hea, et lapsed näevad Disneylandi, aga ka seda, et maailmas on olemas teistsuguse nahavärviga inimesi kui Eestis, teistmoodi merd ja mägesid. Usun, et nii saavad nad paremini aru, millises maailmas nad elavad. Teadagi, Eestist ära minemist soodustab ka välismaa meeste vastupandamatu külgetõmme. Aga jällegi, miks mitte tõmbele järgneda, kui Eestis tarku, tähelepanelikke, eesmärgikindlaid ja alkoholiga mitte liialdavaid mehi napib?
Au neile vapratele, kes tundmatu ees värisema löömata kohvrid pakivad ja ära sõidavad. Ära minna ei ole lihtne, aga ära minna tuleb. Kas või selleks, et aru saada, mis toimub siin. Kõrvalt vaadates paistavad paljud asjad teistmoodi.
Pidev paigalolek, kuigi me seda ehk ei taju, väsitab. Võib-olla ei väsitagi nii väga Eesti pikk, pime ja külm talv kui see, et pildid meie silme ees on päevast päeva samad. Samad on inimesed ja suhtumised. Rooma tänavakohvikus joodud cappuccino, taustaks itaallaste rõõmsameelne muretus, võib mõjuda vitamiinisüstina. Ära sõitnud ja tagasi tulnud inimene on rõõmsam ja teeb oma riigile ainult head. Me PEAMEGI ära käima. Mida rohkem meid ära on, seda tugevamaks me saame.