Kaks eestlannat Portugalist - mehed, töö ja lapsed

Dea Martinjonis 10. mai 2006, 00:00

Piret Lepikult Perino (26) oli meie loo tegemise ajal veel viimaseid päevi Triumphi pesupoe juhataja. Peagi seisab tal ees veelgi vastutusrikkam roll - juunikuus saab Piretist kolmikute ema.

Kuue aasta eest oli Raplast pärit Piret Eestis õigusteaduse III kursuse üliõpilane, kui tema plaane hakkas kujundama internetis tärganud armulugu. Kuudepikkuse vestluse järel seisis kaugest Portugalist pärit tõmmu peigmees António (34) ühel päeval Tallinna lennujaamas väriseva südamega Pireti ees. Sama stsenaarium kordus veel mitmel korral, enne kui Piret ise Portugali-reisi ette võttis. Siis juba plaaniga arvutitehnikust kallimaga koos elama hakata. Praktilise meelega neiu jättis enesele siiski taganemistee - lennupilet oli ostetud edasi-tagasi ning piisavalt oma rahagi varuks kogutud, et mitte alustada elu uuel maal ülalpeetavana. António abiga oli juba Pireti Eestis olles alustatud ka talle Portugalis töö otsimisega. Keelt Piret veel eriti ei osanud, kuid ülikoolis võetud hispaania keele tunnid ning internetist omal käel juurde õpitud portugali keele algtõed võimaldasid tal siiski üht-teist juba mõista ning rääkida. Nii läkski Pireti uue elu algus välismaal kui lepse reega - esimesele tööintervjuule kutsuti ta juba siis, kui oli jõudnud Portugalis vaid kaks nädalat elada.

Algus vähenõudlikes ametites. Esimesele töökohale - hotelli vastuvõtulauda - asus Piret juba kuu aja pärast. Seal, tõsi, töötas ta vaid nädala, sest hiliste öötundideni veninud vahetustega töö ei võimaldanud ühissõidukitega koju saada ning autoga käies oleks tööle ise peale pidanud maksma. Järgmiseks töökohaks oli keemilise puhastuse firma. Seal tuli napi keeleoskusega Piretil teha kõike - triikimisest plekkide välja võtmiseni. Aga hakkaja ja kohusetundlik neiu tõestas end kiirelt ning poolteist kuud hiljem oli ta juba letis klienditeenindaja. Töö käis vahetustes, nädalas olid vaid üks vaba päev ning seda kõike miinimumpalga eest.

Lisaks pidev kolleegidele selgitamine, et ta pole pärit ei Ukrainast ega Venemaalt ning et ta pole Portugali taevamanna otsingutele saabunud. Portugalis elab nimelt küllalt suur Ukraina kogukond - mõningatel andmetel 200 000 inimest -, kes siin enamasti ehitajate, koristajate ja majapidajannadena oma Ukrainas elavatele peredele-lastele paremat elu püüavad luua. Sellest sõltuvalt on ka see käputäis eestlasi enamiku portugallaste jaoks ukrainlastega ühes pajas - nii välimuse kui ka majandusliku olukorra osas.

Pärast kolme lepingu pikendamist keemilises puhastuses otsustati seal seda enam mitte teha. Nimelt tuleb Portugali tööseaduse kohaselt pärast kolme tähtajalist töölepingut töötajale tähtajatu leping vormistada ning siis pole vallandamine-koondamine enam sugugi lihtne. Samas oli Piret juba ka ise uut kohta otsima hakanud. Nii läkski ta Triumphi tööintervjuule, mille lõppedes paluti tal kohe järgmisel päeval tööd alustada.

Kolm aastat töötas Piret kaupluses müüjana kahe kolleegiga võrdsena. Sedasi töötasid kõik siinsed Triumphi poed - juhatajateta. Kuni personalisuhted liig pingeliseks läksid ning firma otsustas osas kauplustes siiski juhatajad määrata. Lissaboni-lähedases outlet-kaubanduskeskuses oleva poe juhatajaks sai Piret. Palk on üle keskmise - müüjana oli see 540 eurot, juhatajana 700 eurot puhtalt kätte pluss preemiad, võrdlusena olgu öeldud, et keskmine müüjapalk on Portugalis 300-400 eurot. Aga töörütm on ka piisavalt pingeline - nädalas on küll kaks vaba päeva, kuid need ei satu peaaegu kunagi järjestikku ega ka nädalavahetusele. Piret ja António elavad ühes Lissaboni eeslinnas pangalaenuga ostetud neljatoalises korteris, mille tagasimakse jääb 200 euro kanti. Õnneks on korter üks neist vähestest asjadest Perinode elus, mis kolmikute tulekuks valmis ja sobiv on. Kõik muu nõuab ümberkorraldamist - elurütmist uue auto ostuni. Portugali seaduste kohaselt makstakse nn emapalka 100% palgast neli kuud, lapsepuhkust võib küll ka pikendada viie kuuni, kuid siis saab ema nende kuude vältel kätte 80% palgast. Kolmikute puhul on emapuhkus pisut pikem - kuus pluss üks kuud. Nii ongi Portugalis väga levinud nähtuseks imikutesõimed ning rinnapiima kaotavad tabletid. Nähtus, mis nii Pireti kui ka Renita õlgu võdistama paneb.

Piret ja António on oma kolmikute kasvatamise üle pikalt mõtteid mõlgutanud. Esimese poole aasta jooksul saab abi ämmadelt, algul tuleb appi António ja siis Pireti ema. Ilmselt tuleb Piretil siiski mõneks aastaks koduseks jääda, sest lasteaedadega on Portugalis lood päris keerulised - riiklikesse on pikad järjekorrad, eralasteaiad on kallid ning nn kodulasteaedadel või lapsehoidjatel on keeruline silma peal hoida. Pireti abikaasal pole midagi selle vastu, kui ta lastega koduseks jääks, ning elementaarset matemaatikat rakendades selgub, et see on ka majanduslikult otstarbekam. Perinodel on juttu olnud ka Eestisse kolimisest, paradoksaalselt on see päikeselises Mosambiigis sündinud ja sama päikeselises Portugalis kasvanud Antóniole rohkemgi meeltmööda kui Piretile. "Muidugi võiksin ma päevapealt Eestisse tagasi minna, aga ma mõtlengi rohkem tema peale - mida tema seal teeks? Samaväärset tööd oleks tal väga raske leida. Ja kuidas ta veel need talved üle elaks?" naerab Piret.

Renita levitab emantsipatsioonipisikuid. Renita Käsper (30) on praegu kodune, lasteaias käiv pisipoeg Thom?z (1,5) on ikka vahel haige ja pidevalt reisiv parlamendisaadikust elukaaslane Miguel (36) ettearvamatute tööaegadega.

Renita kohtus tollal Lissaboni linnavalitsuses töötanud Migueliga neli aastat tagasi, kui mees oli Eestis puhkust veetmas. Ühiste sõpradega õhtusöögil tutvustati talle Renitat ja sealtpeale läks kõik nagu filmis. Napi inglise keele oskusega Miguel käis, sõnaraamat näpus, aina uutel ja uutel õhtusöökidel ning peagi järgnes teinegi reis Eestisse … Ajaga kasvasid nii keeleoskus kui ka armastus. Ja Eestis oma elu iseseisva naisena kenasti rööbastesse seadnud Renita otsustas kordki elus talitada tunnete järgi ning riskida. Tühja need alles saadud ametikõrgendus, pangalaenuga soetatud korter ning magistriõppesse sisseantud paberid! Kuigi Portugali jõudes tekkiski sellest kohe esimene ja suurim konflikt enesega - 18aastasest peale ise hakkama saanud Renita polnud harjunud kellestki sõltuma. Esialgu keskendus naine siin keeleõpingutele, üheksa kuu pärast õnnestus tööle saada Lissaboni ühte hinnatumasse erakooli Saksa gümnaasiumisse kunstiõpetajaks. Nädalas tuli Renital 5. klasside õpilastele anda kuus tundi ja palgana sai ta kätte 450 eurot - õpetajate palgad on Portugalis üldiselt päris kõrged.

Eestis Pedagoogikaülikooli kunstiõpetajana lõpetanud Renita oli väga üllatunud, kui suvaliselt suhtuti koolis - ja veel sellises koolis! - kogu õppesüsteemi. Uut õpetajat ei tulnud üle vaatama-kontrollima keegi ning õppevahendeidki polnud selliseks tunniks kuigivõrd ette nähtud. Samuti pannakse Portugali paremal järjel perekondades suurt rõhku kõigele välisele ja nii saadetakse lapsigi kooli sellistes disainerriietes, et lapsed lihtsalt ei julge tunnis maalida, sest kardavad riideid määrida.

Supernaiste mitu rolli. Naine peab Portugalis olema karjäärinaine, aga samas ka 100% hea koduperenaine. Saabugu töölt mehega samal ajal või hiljem, soe mitmekäiguline söök olgu laual (vajadusel ka kambale mehe sõpradele), lapsed söödetud-õpetatud ning jalust ära magama pandud. Naeratus näol ka siis, kui mees öötundideni ei-tea-kus sõpradega jalgpalli vaatab ning tähtsatest ilmaasjadest vestleb. Ka kodustel pidudel kipub Portugalis joonistuma nagu kaks väljakupoolt - õhtusöögi järel tõmbuvad mehed omaette, viskit jooma, sigarit suitsetama, jalgpalli vahtima, rääkima, ning naised kenasti kööki.

Renita püüdis algul uude ühiskonda sisse elades ka naistele mõeldud väljakupoolel, köögis, mehe sõprade naistega suhelda, aga paraku pole ta tänase päevani suutnud leida ühtegi samal lainel portugali sõbrannat. Naistevaheline suhtlus on siin tihti väga pinnapealine ja isegi rivaalitsev. Isegi sõbrannadega veiniõhtuid korraldatakse rohkem olude sunnil - kui kõik tutvusringkonna mehed on midagi isekeskis ette võtmas. Rääkimata sellest, et köögijutud kippusid korduma ja jäid Renitale pehmelt öeldes igavaks. Lõpuks asus naine sisseharjutatud rolle ümber lükkama, jäi tuppa meestega juttu ajama ja nõudis koguni viskit. Algul tekitas see kummalisi pilke, kuid nüüd on Migueli sõbrad iseteadliku blondiga juba harjunud. Keegi isegi enam ei küsi, kas ta ka viskit soovib …

Muidugi on ka Portugalis üliemantsipeerunud naisi, aga siis kipubki see tihti taas üle võlli keeratud olema. Nii on Renita tutvusringkonnas üks kaunitarist advokaat, kel lennukas karjäär, kuid kelle kolmeaastane pisipoeg teda nimepidi kutsus, sest ema polnud lihtsalt kunagi kodus, et "ema" mõistegi kinnistuda jõuaks. Või siis teine emantsipeerumise pahupool - kenad haritud noored naised on siin vägagi varmad oma keha mängu panema, et kiiremini haljamale oksale jõuda.

Mõistagi eelistaksid nii Renita kui Piret Eesti emapalka, kuid samas kiidavad mõlemad siinset küpsemat ja lapsesõbralikumat ühiskonda. Sõprade juurde õhtusöögile, restorani või kas või moenädala avagalale minnakse vajadusel ka sülelapsega ning keegi ei vaata sellele viltu - pigem leiab kõikjalt vabatahtlikke, kes võõraste lastega tegeleda soovivad. Ja tihti on nendeks vabatahtlikeks laste nunnutajateks just nimelt mehed.

Lõpetuseks kurikuulus küsimus - mille poolest välismaa, antud juhul siis portugali mehed paremad on kui eesti omad?

Renita hoiatab alustuseks diplomaatiliselt, et selliste üldistamiste juures peaks olema ettevaatlik - sama palju, kui on puul lehti, on erinevaid mehi nii Portugalis kui ka Eestis. Mõned üldised rahvuslikud omapärad saab siiski välja tuua. Julge pealehakkamine, oskus naistega galantselt ümber käia ja komplimente teha annavad punkte portugallastele. Naisele luuakse võimalus võimalikult naiselik olla, millel on ka oma pahupool eestlasi tunduvalt ületava armukadeduse ja omanditunde näol. Viimane võib vahetevahel võtta vägagi naeruväärsed mõõtmed.

Kindlasti tuleb ära märkida portugali mehe suhtumise lastesse: laps on uhkuse asi, mida rohkem, seda uhkem. Ei tehta vahet, kas lapsed on naise, mehe või mõlema omad. Seetõttu pole siin Eestis suhteliselt levinud suhtumist, et "vaat kus kangelane, võttis lapsega naise ära".

Piret lisab, et eesti mehed pole viletsamad ega portugali mehed paremad. "Meie lihtsalt leidsime selle ainsa ja õige kaugemalt kui Eestimaa piirid. Ma ei oskaks endale paremat meest ette kujutadagi, aga see ei tähenda, et Eestis selliseid mehi ei ole. Kui mu elu võttis sellise suuna, et sattusin elama Portugali, siis see lihtsalt pidi nii minema."

Fotod: Renita Käsper, erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing