Kolm põlvkonda advokaate

Väinu Rozental 10. mai 2006, 00:00

Pool sajandit tagasi ülikooli kuue samba vahelt diplomeeritud juristina välja astunud Lea Mandel on pannud aluse advokaatide dünastiale, mille lippu hoiavad kõrgel tütar Küllike Namm ja tütretütar Kristiina Lee.

"Kui mul peaks kunagi tütar sündima, oleks vahva küll, kui ka tema juristiks õpiks," on eelmise aasta suvel abiellunud Kristiina veendunud. Hetk hiljem lisab ta silmade särades, et siis oleks ju advokaadibüroo nime muutmine mingit pidi õigustatudki. "Miks mitte Namm & Tütred, sest võime emaga ju rahulikult ka järgmise põlvkonna ajal tegusad advokaadid olla."

Muidugi on nimevahetus puhas spekulatsioon. Küll aga ei ole spekulatsioon faktid, mis näitavad kirkalt kolme põlvkonna kokkupuutepunkte. Kristiina lõpetas Tartu ülikooli 2003. aasta juunikuus ehk täpselt kakskümmend aastat hiljem kui ema Küllike ja peaaegu viiskümmend aastat hiljem, kui ülikooli aulas sai aplausi ja tušihelide saatel diplomi tema vanaema Lea. Küllikese kursusejuhendaja oli tema ema Lea kursusevend Peeter Kask. 2004. aasta lõpus kuulus mõned nädalad advokatuuri kolm põlvkonda: vanaema Lea viimast kuud enne pensionile jäämist ja värske juristihakatis Kristiina esimest kuud vandeadvokaadi abina. Isegi osa kliendibaasist on samaks jäänud. Näiteks kaitses Kristiina hiljuti kohtus üht meest, keda omal ajal poisikeseeas tehtud pättuste pärast kaitses vanaema Lea.

Katse leppida advokaatide kolme põlvkonna esindajatega üheaegne kohtumine kas Rakvere või Tallinna büroos jookseb liiva. Vanaema Lea on luumurruga haiglas ja Küllikese ning Kristiina taskukalendris on pea iga tööpäeva kohta märge - kohtuistung. Nädalavahetus on ainus aeg, kui Tallinnas praktiseeriv Kristiina saab mahti koos abikaasaga sünnilinna Rakverre emale ja vanaemale külla sõita. Seda juhust tuleb ühel aprillikuu laupäeval kasutada.

Rakvere lähedal asuv, advokaadiseisusele igati kohane eramu meenutab piparkoogimaja, kus võiks elada suur sõbralik seltskond. Nii see ongi, isegi trepil istuv karmi näoga rotveiler Kero on külalise vastu heatahtlik. Rääkimata toas jalus sebivast noorest tiibeti mastifist Charwickust ja hulkurkassi elust päästetud Kassist. Küllike ja Kristiina tõmbavad end kamina ees diivanil mugavalt kerra ja jutulõng hakkab ludinal jooksma. Kui ei teaks, et tegu on ema ja tütrega, võiks neid õdedeks või sõbrannadeks pidada - nad on paljuski sarnased nii välimuselt, rääkimismaneerilt kui ka mõttemaailma poolest.

Meespere vanemad esindajad Andres Namm ja Mart Lee hoiavad kõrvalruumidesse, Andres Namm juunior on hasardis hiljuti ostetud digifotokaga ning klõpsib mööda maja patseerides pilte teha. Mõned tunnid hiljem, enne külalise lahkumist kuulutab intervjuukatkeid pealt kuulnud noor Andres, et ka tema tahab kunagi advokaadiks saada. Küsimusele "miks?" on põhikoolis käival noormehel enesekindel vastus olemas: "Tahan palju raha teenida."

Kümme aastat Nammide väga hea peretuttav, paar kilomeetrit eemal elav Rakvere hambaarst Tea Toom iseloomustab Namme kui äärmiselt kokkuhoidvat peret. "Nad kohutavalt väärtustavad peresiseseid suhteid," rõhutab Toom sõna kohutav, andes sellega sõnale hoopis vastupidise värvingu. Toom nendib, et kuigi ka Nammide peres saab nagu paljudes Eesti peredes rääkida minu, sinu ja meie lastest, suhtutakse seal kõikidesse mitte-minu-lastesse kui omadesse. "Tänu pereliikmete toele jõuavad nad ka palju teha," nendib Toom.

Vanaema Lea astus 1949. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonda paljuski seetõttu, et selles teaduskonnas oli tol ajal kõige nõrgem konkurss. Tema järeltulijate puhul on asi olnud vastupidi - õigusteaduskonda on saanud sisse vaid parimad. "Minu elu ilusaimad hetked on olnud siis, kui tütar ja tütretütar said juuradiplomi kätte," ei peida Lea telefonis heldimusnoote. "Mul on hea meel, et nad tegutsevad advokaadina, sest advokaat saab teha inimestele väga palju head."

Küllikese kinnitusel tahtis ta isa õhutusel minna esialgu õppima hoopis kaubatundmist, kuid kuna keemiahinne oli Rakvere 1. keskkoolis välja antud küpsustunnistusel üks väheseid nelju, viis Küllike oma dokumendid juurasse. Küllike lõpetas Tartu ülikooli 1983. aastal kaheaastase tütre kõrvalt cum laude.

Kuigi Kristiina püüdis gümnaasiumi lõpuklassis lähikondsetele ja sõpradele selgeks teha, et tema eluunistus on saada ajakirjanikuks, ei olnud keegi üllatunud, kui Kristiina viis dokumendid ikkagi Tartu ülikooli õigusteaduskonda. "Ma arvan, et Krissu pelgas konkurentsi ja seda, et tema ema ja vanaema olid lati advokaaditeel juba väga kõrgele tõstnud," põhjendab Kristiina lapsepõlvesõbranna, Viljandis loomaarstina tegutsev Laura Linntamm. "Tegelikult on Kristiina kogu aeg olnud samasugune emalõvi, nagu on ka tema ema ja vanaema, kes võitlevad oma lähedaste ja õiguse eest."

Küllike ja Kristiina ei eita kumbki, et vanem põlvkond on elukutse valikut kaudselt mõjutanud küll. "Ma teadsin juba lapsena, mida tähendab advokaaditöö, ja ma nägin ka seda, kuidas ema teinekord põdes, kui tema kaitsealune pidi näiteks vangi minema," räägib Küllike. Samas meenutab ta, et kui teisi lapsi ähvardati pahanduse tegemisel nurkapanekuga, siis teda hirmutati arestimajaga. "Ma kartsin kaua aega kooliteele jäävast miilitsamajast mööda minna, sest teadsin, et sinna viiakse pahad onud," muigab Küllike. Ometi pakkusid pahade onude pahateod noorele neiule ka põnevust. Ahnelt luges Küllike kriminaaltoimikuid, mis ema teinekord koju kaasa oli toonud.

Kristiina kinnitusel teda arestimajaga ei hirmutatud. "Mulle on kriminaaltoimikute lugemine mõjunud aga näiteks seeläbi, et ma pole elus kunagi julgenud juhuslike autode peale hääletada," seletab Kristiina. Kristiina sõnul oli ta teismelise tüdrukuna eriti uhke selle üle, et ema kandis kohtunikurüüd ja et tal oli kohtumajas lausa oma saal ja suur must tool.

Nimelt oli Küllike 90ndate keskel neli aastat Lääne-Viru maakohtus kohtunik. "Olen emale südamest tänulik, et ta soovitas enne advokatuuri minekut töötada mõnda aega kohtunikuna," lausub Küllike. Seejärel töötas Küllike neli aastat emale kuuluvas OÜs Advokaadibüroo Lea Mandel, enne kui asutas kuus aastat tagasi omanimelise advokaadibüroo. "Mitte edevuse ja oma nime pärast, vaid proosalisel põhjusel," rõhutab Küllike. "Kahekesi tegutsedes suurenes käive sedavõrd, et firma oleks muutunud käibemaksukohuslaseks, aga seda pensionimõtteid mõlgutav ema ei tahtnud."

Küllikese sõnul on Rakveres ja Tallinnas tegutsev OÜ Advokaadibüroo Küllike Namm ilmselt kõige feministlikum advokaadibüroo Eestis - firmas tegutseb neli naist ja üks mees. "Muide, meeskliendid räägivad naisadvokaatidega tunduvalt avameelsemalt," on Küllike oma kogemusele toetudes kindel. Aastatel 2001-2004 oli Küllike Eesti Advokatuuri juhatuse liige.

Tegelikult on Rakverest välja kasvanud veel üks advokaatide põlvkond. Nimelt on Lea kauaaegse kolleegi Maimu Schmidti tütar, Küllikese eakaaslane Siiri Schneider samuti advokaat. "Tütred käisid meid sageli vaatamas ja küllap me neile ikka eeskujuks oleme olnud," meenutab Schmidt aegu, kui ta koos Leaga Rakvere õigusnõuandlas töötas. Schmidt on veendunud, et ka Kristiinast saab sama tunnustatud advokaat, nagu on tema ema Küllike ja vanaema Lea.

Kristiina kinnitusel ei olnud tal ülikoolis õppides mingeid privileege. "Mul oli emaga erinev perekonnanimi ja keegi ei teadnudki, kes minu ema on," põhjendab Kristiina. Küll aga meenutab ta paari aasta tagust seika, kui ta tegi vandeadvokaadi abi eksamit. Eksamineerija, advokatuuri grand old man Aleksander Glikman tavatseb enne teadmistekontrolli advokaadihakatist pikalt pinnida, miks noor inimene tahab üldse advokaadiks saada. "Jõudsin vaid öelda, et advokaadid on ka minu ema ja vanaema, kui Glikman käskis kohe pileti võtta," muigab Kristiina ja lisab, et samas mingit hinnaalandust talle eksamil ei tehtud.

Otse loomulikult on Küllike oma vandeadvokaadi abist tütrele praegu patrooniks, nagu oli tema ema talle omal ajal. "Olen emalt saanud väga palju abi," räägib Küllike ja rõhutab, et juriidilisest nõust enamgi on ta vajanud näiteks abi selles, kuidas klientidega suhelda.

Kristiina kinnitusel on nõust olulisem olnud ema usaldus lasta tal iseseisvalt kohtus kliente esindada. "See annab tohutult kogemusi," kinnitab Kristiina. Küllike möönab, et laseb noortel advokaatidel palju kohtutööd teha osalt ka seetõttu, et ise ei jõua enam ammugi kõiki protsesse menetleda. "Ma usaldan oma noori kolleege, nagu usaldas omal ajal ema mind," sõnab Küllike.

Poolteist aastat tagasi advokaadipraksise lõpetanud Lea sõnul tunneb ta endiselt suurt huvi Küllikese ja Kristiina käimasolevate protsesside vastu. "Konkreetsetes juriidilistes küsimustes ma neile enam nõuandjana kaasa rääkida ei saa," ütleb Lea ja lisab, et samas oma kogemusi saab ta endiselt jagada. "Näiteks korrutada pidevalt seda, et advokaat peab olema aus ja hoidma oma mainet."

Kolm põlvkonda advokaate saab tihti kokku ema Küllikese hubases saunas või suviti ühises suvekodus Käsmus. "Mitte ühtki perekondlikku kokkusaamist ei möödu nii, et me kordagi ei räägiks juriidilistest probleemidest," tunnistab Küllike ja lisab pärast mõttepausi: "Ja enamikul juhtudel kasvab jutt suuremal või vähemal määral tõsiseks vaidluseks."

Paratamatult saavad neist juurajuttudest ja vaidlustest osa naisadvokaatide meespooled. Kui Kristiina abikaasa Mart Lee tunnistab, et temale juristide lobisemine vastukarva ei ole, siis Küllikese abikaasa Andres Namm tunneb ilmselgelt head meelt, et lähedasemad peretuttavad ei ole juuraharidusega inimesed.

"Kodus proovime mõlemad tööga seotud jututeemat võimalikult palju vältida, meil on ka palju muud, millest rääkida," lausub mööblifirmas raamatupidajana töötav Andres. Aeg-ajalt on siiski vaja olnud Küllikest lohutada: "Ta teeb hingega oma tööd ja kui kohtus ei lähe nii, nagu tema soovis, elab ta seda väga üle ja kipub ennast süüdistama." Küllike on veendunud, et kui tal ei oleks nii tolerantset abikaasat, ei saaks ta rasket advokaaditööd teha.

Finants- ja majandusnõustamisega tegeleva Mardi hinnangul on tema ämm Küllike ja naine Kristiina väga sarnaste iseloomuomadustega. "Nad mõlemad on ääretult head argumenteerijad ja ajavad alati oma õigust taga," on Mart ühtpidi uhke ja teistpidi nõutu. "Mul on vahel lausa tunne, et ma peaksin palkama väga hea advokaadi, et ka õigust saada."

Kolme advokaadipõlvkonna üheks ühiseks kireks on armastus kriminullide järele. "Meie kõigi lemmik on John Grisham," avalikustab Küllike ja lisab, et sageli valivad nad üksteise telefoninumbri vaid selleks, et kuulutada: "Kas sa juba tead, et Grishami uus raamat on ilmunud?"

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing