Koos töötamisest koostööni

Silva Männik 10. mai 2006, 00:00

On 2002. aasta aprill. Tallinnast vurab Pärnu poole väike sõiduauto. Kahe naisterahva pilgud mõõdavad maad kodu poole. Üks pruunide juuste, tõmmu jume ja otsekohese ütlemisega, teine eelmisele otsekui täieliku vastandina heledapäine ja leebe olekuga vaiksehäälne olevus. Seda paari ehk nimepidi Meelit ja Eddat ühendab kirg tantsu vastu. Lisaks tõik, et selle kirega on nad ennast ka ametialaselt sidunud - tegu on Pärnus nimetatud ajal ainsa ainult tantsule orienteeritud kooli õpetajatega. Ka üritus, kust Laine Mägi tantsukooli õpetajad tagasi sõidavad, oli ametialane. Meeli ja Edda käisid kasvandikele kaasa elamas iga-aastasel Koolitantsu festivalil.

Pikk kodutee loob naistele mõnusa võimaluse vahetada mõtteid töö, ideede ja ühise eluala kogemuste üle. Võiks isegi öelda, et selline südamest südamesse jutt leiab nende vahel aset esimest korda. Senini on suheldud vaid rangelt kollegiaalses vormis: üks lõpetab tunni, annab vahepeal saabunud teisele õpetajale tantsusaali üle, "Tere!", "Head aega!" ning lisaks mõned arutelud igapäevasest töökorraldusest. Tallinna-Pärnu maantee edenedes muutub vestlus üha avatumaks ja emotsionaalsemaks ning suvepealinna sisenedes on sündinud otsus: ring palgatöötajana on täis saanud, nüüd tuleb teha päris oma tantsukool.

Neli aastat hiljem, 2006. aasta kevadel, tervitab otse Pärnu südames, uue kontserdimaja kõrval väikeses kahekorruselises puumajas sisenejat väärikas auhindade laud. Tosin pluss üks karikat ja medalit annavad tunnistust, et mõned aastad tagasi autos sündinud ideepoeg on saanud jalad alla ning tantsinud ennast juba suurtele lavadele. Koolitantsu festivali kolm võidutööd, 2005. aastal Saksamaal toimunud show-tantsu MMi 7. koht ning mitmed auhinnad rahvusvahelistelt tantsuvõistlustelt Lätis ja Poolas on märgid tunnustusest tantsumaailmas ning ka sellest, et Pärnu huvikoolituse turul on maimuke nimega WAF Dance kanna kindlalt maasse löönud. Enamgi veel. Sügisesel konkursil tuli kümnetele soovijatele kahjuks ära öelda, sest pisut üle 300 õpilase on praegu selle kooli piir, millest suuremat seltskonda vastu ei võeta. Muusikakollektiivi Family liikme Nele-Liis Vaiksoo ristitud WAF (We Are Family) Dance'i kaubamärk on nii tugev, et seda julgeti eksportida ka Tallinna. Pealinna WAFi näol pole siiski tegu pärnakate äri haru ega tütarettevõttega. Täiesti eraldi koolitusfirmas tegutsevad omanike ja juhtidena Pärnu taustaga tantsuõpetaja Villiko Kruuse ning Maikeni lavanimega laulja.

Tegelikult oleme WAF Dance'i sünnikirjelduses liiga teinud kolmele mehele. Meeli ja Edda meeskonnas lõid kaasa ka Marko Sassjan, Villiko Kruuse ja Kaido Lüll - samuti kolleegid endiselt ametipostilt. Või kui veelgi täpsem olla, siis Kaido puhul pole tegu mitte ainult kolleegi, vaid ka Edda abikaasa ja lapse isaga. Hindamatu panuse kooli loomisesse andsid kõik mehed, alates rahalisest toetusest ja lõpetades loomingulise vundamendiga.

Ometi on mehed WAF Dance'ist ettevõtluse seisukohast distantseerunud. Marko tõelise kunstnikuhingena teatas kohe alguses, et tema oma nina äriasjadesse ei topi. Tema energia läheb peamiselt loomingule ETV laulustuudio koreograafina ning loomulikult ka WAF Dance'i tantsulisele arendamisele. "Olgem ausad, need, kes on kooli mittekultuurilisemast poolest tegevuses hoidnud ja edasi viinud, oleme siiski meie kaks," tõdeb Meeli ennast ja Eddat silmas pidades. "Stardiabi taotlused tegime ka meie kahekesi." Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest kätte võidetud 80 000 krooni kannab treeningsaali põranda näol mitmekümneid džäss- ja show-tantsu, klassikalise ja nüüdistantsu, breigi, laste-, loov- ja vabatantsu ning lavavõitluse tunde külastavaid jalapaare. Dance mix freestyle ja üldfüüsiline ettevalmistus jäid WAFi õppemenüüst veel mainimatagi.

"Tegelikult võib öelda, et kui siit peaks lahkuma mehed, siis poleks see suurem kaotus, aga kui lahkujateks oleks üks meist kahest naisest …" Edda vakatab. Tema äsjaöeldud ülestunnistuses oli väike viga, mida nad tõttavad Meeliga kohe parandama. Nimelt ei juhtuks tantsukooli elurütmis midagi traagilist, kui mehed peaks äritegevuses kaasa löömisest lahkuma. Loomingulises plaanis oleks see aga äärmiselt suur kaotus.

Kooli rohelises ja sinises saalis endiselt ka tantsuõpetajana üles astuvad ärinaised veedavad suurema osa tööajast siiski maja teise korruse bürooruumis. Paberimajandust korras hoidva Edda ameti tituleerib Meeli sujuvalt "raamatupidaja-õmbleja" nimega, ise on ta aga rohkem "majast väljapoole asjade korraldaja", ametlikult WAF Dance'i juhataja.

Tõsi küll, ega reaalne elu ei ole nii lilleline, kui nelja tegevusaasta tulemust hinnates arvata võib. Mõlemad naised tunnistavad, et ütluses "Parim viis sõpra kaotada on luua temaga ühine äri" on tõepõhi all. Olgu selle tunnistajaks kas või Meeli ja Edda kontori lakke kinnitatud kardinasiin, millel sõitev kangas peatab pinges paksuks minevas õhkkonnas ühe laua tagant teiseni saadetud piksenooli. Kardinasiin ulatub maja välisseinast umbes ruumi keskele. "Kui asi väga hulluks läheb, siis pikendame siini kaugemale," itsitavad partnerid. Nüüd võib juba sel teemal nalja teha, sest aeg on teravad nurgad maha lihvinud. "Ma olen keerulise iseloomuga inimene ja ma ei usu, et me alguses hästi läbi saime," räägib Meeli. "Mina Eddat inimesena tegelikult ei tundnudki ja seetõttu polnud ma temast mingit väga ilusat pilti loonud, milles siis hiljem pettuda. Oleme siin vaielnud, argumenteerinud, tülitsenud küll ja küll …" Meeli jääb hetkeks mõttesse. "2004. aastal oli aga Edda mõnda aega välismaal ja kui ta tagasi tuli, siis läksid asjad kuidagi paika. Enne oli ikka nii, et ei teadnud, kas ma ikka küsin või ütlen midagi." Edda noogutab Meeli meenutusi kuulates nõusolevalt kaasa. Kuigi kõrvaltvaatajale jääb pisut salapäraseks, mis sellise murrangu täpselt põhjustas, on praeguse hea läbisaamise tõendiks naiste otsus isegi puhkus koos veeta. Kevadisel koolivaheajal pandi koolijuhtide kabineti uksed lukku ning sõideti Saksamaale.

Puhkusega pole pärast palgatööle hüvasti ütlemist eriti laiutada saanud. Kõige rohkem nädalakene aastas. Ärilise külje pealt jõuab sellise tempoga majapidamise ohjes hoida. Samas loomingulises plaanis kipub aeg-ajalt vaakum tekkima. "Vahel on nii, et lähed tundi, paned muusika mängima ja siis seisad seal, pea tühi nagu kellakapp," kirjeldab Meeli. Sama tunne on tuttav ka Eddale: "Mõnikord ei oska isegi soojendust teha!" Kuid tants tahab tantsimist. Motivatsiooni annavad kas või konkreetsed võistlused: eelmisel aastal show-tantsu MM Saksamaal, järgmine suurem ettevõtmine on 2007. aasta sõit Ameerikasse. "Lastel peab ikka mingi stiimul olema," märgib Meeli. Üks suuremaid projekte WAFi ajaloos on Olav Ehala muusika ja Oskar Lutsu tekstidega muusikal "Nukitsamees", mis suure populaarsuse võitnuna veel tänavu märtsiski üles soojendati ning kaks korda Endla teatri laval publikule ette mängiti.

"Ma ütlen igal aastal lastele, et ma rohkem neid ei õpeta. Mul ei ole enam midagi anda! Aga siis on neil silm märg ja ise vesistan ka ning kõik läheb ikka edasi," pihib Meeli, kelle varsti täiskasvanuikka jõudev tütar ning viieaastased kaksikutest pojad samuti emalt tantsupisiku külge on saanud. "Tegelikult on kõige tähtsam, kui suudad lastele aastate jooksul õige suhtumise ellu kaasa anda. Siis on meie töö siin vilja kandnud." See eesmärk näib hoidvat ka kahte naist omavahel tandemina koostöös, sest üksi ei jõuaks kumbki neist kogu noortega tegelemise koormat välja kanda.

Ja veel. Kui sisestada Meelit ja Eddat ühendav tähekombinatsioon WAF mõnda rahvusvahelisse interneti otsingumootorisse, saad vastuseks mitmeid lehekülgi liikumisest nimega Woman Against Fundamentalism. Meie loo kangelastele see mõte isegi meeldib. On ju üks raskesti taanduda tahtev dogmaatiline arusaam meie ühiskonnas see, et äri on ainult meeste mängumaa. Eriti võimatu on koostöö naiste vahel. Need lähevad ju kohe karvupidi kokku ja küünistavad üksteist nagu jaksavad Meeli ja Edda tantsivad oma ettevõttega nendele äärmuslikele vaadetele risti vastu.

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing