Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kunsti nimel ettevõtjaks

Silva Männik 10. mai 2006, 00:00

Veel jäätee aegu külas käinud mandrirahvale kurdab Tiiu Valdma kõigepealt oma hirmu linnugripi pärast: "Jumal küll, ma tõesti kardan! Kui nüüd Hiiumaa karantiini peaks pandama, läheme küll pankrotti!" Viieteist aasta pikkune kogemus ettevõtjana on Tiiule selgeks teinud, et saare elu hooajalisus on Hiiumaa ärielule isegi kõva pähkel. Suvel kogutakse rammu, et saabuv klientidevaene talv üle elada. Mingisuguseid muid erakorralisi ekstsesse saare ärid ei talu. Aga mõned päevad tagasi tuli teade linnugripijuhtumitest juba Rootsist. Lausa naabrid ju!

Tegelikult pole Tiiul aega alles potentsiaalset ohtu omavate probleemide kallal juurelda. Tema Kärdla äärelinna kodumaja suurim ruum on täis kudumite ja villatoodete kuhjasid - materjal ettevalmistamise käigus olevale isikunäitusele Tallinnas Pika tänava galeriis.

"Näitusi pole mul enam ammu olnud. Sillamäel oli vist viimane. Hiiumaa näitused on kõik välja surnud, sellest on kahju," räägib Tiiu, kõrvutades naturaalset värvi lambavillaseid kampsuneid, millele aktsendiks lisatud värvikirevad detailid Pühalepa valla punatriibuliste rahvariiete mustritest. Teistel kampsunitel varieeruvad dekoratsioonidena pitsi, kala, mere ja teised Hiiumaale põlisomased motiivid.

See on vaipade kõrval n-ö asisem osa Tiiu loomingust, millega võlutakse aasta läbi ka kõiki külastajaid Vaemla villavabrikus - kohas Käina ja Kassari vahel, mis on neelanud kõik Tiiu päevad, kuud ja aastad pärast nõukogudeaegse Hiiu Teenindustootmisvalitsuse lagunemist. Tiiu oli seal palgal kunstnikuna. Tegi kudumite kavandeid ning kui need kunstinõukogult "dobro" said, läksid kohapeal tootmisesse.

Turumajanduse tekkides muutus kunstnikul oma erialase töö tegemine aga enam kui küsitavaks. Eriti väikesel kodusaarel. Jalgealune muutus uutes oludes ebakindlaks ka Hiiumaa ettevõtluse ühe toonase lipulaeva kolhoosi Rahu Eest karusloomafarmis, kus töötas Tiiu abikaasa Jüri. Julgus ja oskus teha õigeid valikuid, või hoopis paratamatus, pani kaasasid haarama kinni võimalusest erastada vana villavabrik.

Uue hingamise saanud sajandivanustel masinatel on lisaks n-ö töötava muuseumi rollile ka selgelt praktiline väärtus. Sügisesel-talvisel perioodil keerutavad nad teenustööna hiidlaste villa lõngaks. Viimasel ajal on väga nõutud kaubaks muutunud viltimisvatt. Tahtjaid on nii Mandri-Eestist kui ka Soomest. Kõik ootavad, käsi pikalt ees. Kui vaid vanad seadmed vastu peaks! "Vati tegemine kulutab meeletult masinaid," selgitab vabrikandiproua. "Õnneks on ühed varud veel olemas ja nüüd võtabki poeg Mihkel need üles panna. Siis saaks teine paar masinaid ainult sellega tegeleda."

Selline on Vaemla elu talvel. Suveks pannakse suure palavuse, koormuse ja ka ohutuse tõttu tootmisüksus kinni ning avatakse vabriku, selle juurde kuuluva kohvitoa ja hiiu villaste asjade kaupluse uksed külalistele. Igapäevased kümned bussitäied rahvast erinevatest riikidest, autodega saarel ringi ekslevad turistide rühmad ja jalgrattaga matkajad võtavad õhtuks võhma välja ka loomult ekstravertse ja väsimatu suhtlejana tuntud Tiiult. Aga just perenaisega suhtlemine on privileeg, mis Vaemla külastamisele oma erilise maitse annab ning mistõttu on seda ülesannet raske delegeerida.

Ja ega visa hiiu naine kurdagi: "Kui kunagi kunstiinstituudi lõpetasin, oli see suhteliselt tavatu otsus, et ma Hiiumaale tagasi tulin. Kõik tahtsid ju pealinna jääda. Aga ma olen näinud, mis neist seal saanud on, kui raskesti paljud seal elavad. Meilgi on raske, aga mul on vähemalt mingi sõltumatus ja ma saan teha, mida ma tahan. See on suur asi elus."

Ja üle kõige tahab Tiiu tegeleda ikkagi vaibakunstiga. See on magusaim osa loomingust, mille jaoks pole kunagi olnud priipärast võimalusi.

"Vanasti tegin ma kogu oma kunsti supikeetmiste ja laste lapipesu kõrvalt. Öösiti sai tehtud. Kui vaim tuli peale, läksin magama alles siis, kui linnud laulma hakkasid. Üks magamata öö kadus teiste vahele ära ja häda ei olnud midagi. Vaat nii sai oma vaipu tehtud," räägib naine. "Nüüd enam ei suuda," lisab ta, vaadates üle õla hetkel tühjade kangastelgede poole. "Nüüd võtab igapäevane tegevus Vaemlas mul suurema osa ajast endale. Näiteks need kampsunid siin - ma teen ikkagi ise nende juures väga palju ära. Kuduja koob, vanutab ja siis hakkan ma ise nende kallal nikerdama. Mõtlen välja, mis siia külge teha. Vaat sellist kunsti teen, niipalju kui riiete juures üldse kunstist saab rääkida," näitab kunstnikust ettevõtja oma peamisi kaubaartikleid.

Ainult vaibad on see osa Tiiu loomingust, mida ta ei raatsigi müüa.

"Ma olen kuuskümmend aastat oma elust ära elanud ja nüüd olen jõudnud äratundmisele, et tegelikult nende vaipadega ikka ära ei elaks. Tähendab, seda tööd, mida nende sisse paned, seda tagasi ei saa. Ma ei saa nuriseda, mul on alati olnud tahtjaid palju rohkem, kui teha olen suutnud. Aga see võtab nii palju aega." Tiiu ei ole läinud ka seda teed, et suurema mahu saavutamiseks teeks ise vaid kavandi ja laseks siis vaiba teistel valmis kududa. "Ma ei saaks seda iialgi. Mul ikka loeb väga palju, kui ma katsun materjali - siis hakkab mõte liikuma. Ja igal vaibal tahaks, et oleks mingi iva ka."

Raske öelda, kumb kaotus oleks valusam, kas see, et ajapuudusel jääb loomata ja vaibakunsti austajal saamata mõni Tiiu originaalteos või jääks tuhandetel Hiiumaa külastajatel väisamata Vaemla hiiuvillane majapidamine. Viimast juhul, kui Tiiu ennast ainult loomingule pühendaks ning seetõttu vabrik turistide jaoks kinni tuleks panna. Ka selliseid mõtteid on Valdma perel peast läbi käinud. Küll mitte vabaduse saamise nimel, vaid pigem saare sesoonsete olude sunnil.

"Vastu kevadet käib iga aasta see mõte läbi. Enne kui turist liikuma hakkab, teed seal Vaemlas ainult oma villatööd, kõik kaup seisab. Siis ei jõua oma maksusid maksta ja kudujad tahavad palka saada. Nii tekib tõesti tunne, et juba hakkad uppuma. Aga siis tuleb ikka keegi, kes tõstab su natuke vee peale, annab veel hingata, laseb jälle korraks kukkuda … Niimoodi käib me elu enne kevadet."

Aga üldiselt on Tiiu rahul. Samamoodi punnivad ju kõik. Paljudel Tekstiilikunstnike Liidu liikmetel, kellega varem oli tihedam side, tuleb praegu peost suhu elada. Tiiu meenutab, et vanasti oli ikka nii, et vaibakunstnik naljalt oma väikeseid töid kuskile laadale müüma ei läinud. "Nüüd on nad kõik seal rivis. Selles osas ma küll mõtlen, et meil on ikka vedanud, et selle Vaemla asja käima saime."

Eriti annab Valdmade perele lootust seni Tallinnas fotograafina tegutsenud poja otsus kodusaarele tagasi tulla ning oma elu samuti Vaemlale pühendada. Selle paistel ei tundu ka linnugripp nii hirmutav.

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing