Minge metsa!

Eesti suuremates linnades on järjest rohkem inimesi, kes enam loodust oma igapäevase elukeskkonnana ei adu. Vägisi tuleb meelde ühe tuttava räägitud lugu - kolm geograafiamagistrit läksid metsa rattamatkale, kaart kaasas, ning eksisid ära. Näidata loodusõpetuse tunnis lastele pildi pealt kaske, selle asemel et minna metsa ja ise järele vaadata, kus sellised puud kasvavad, jätab lastele loodusest mulje kui mingist ettearvamatust asjast, mida tuleks igaks juhuks eemalt vaadata.

Esmapilgul võivad need küsimused tunduda hariduslikku laadi, miks peaksime siis probleemi moraali seisukohast käsitlema? Lühidalt vastates - me võime küll loodusest hoolida, kuid oma teadmatuses võime hoolida valedest asjadest ning väära käitumisega looduse suhtes ebaeetiliselt käituda. Näiteks naftase linnu puhastamine on küll hea ja õige tegu, kuid tuleb mõista, et naftatankerid sõidavad merel meie kui tarbijate tõttu. Kõigile arusaadav kahju - looma kannatused ja valu - kipub varjutama veelgi suuremat kahju, mida inimene loodusele teeb, kui ta toimetab oma igapäevaseid asju. Kaudselt tuleb loodusreostuste eest vastutada meil kõigil, eriti aga neil, kes loodusressursse raiskavad ainult seepärast, et nad jõuavad selle eest maksta. Näiteks üksinda autos Tallinnast Tartu sõitmine, selle asemel et ühistransporti kasutada, on ebaeetiline käitumine. Moraali seisukohast on head kavatsused väga olulised, kuid tähtis on ka see, et tajuksime loodust kui tervikut ega keskenduks vaid üksikutele aspektidele. Vastasel korral ei ole meie pingutustest lihtsalt mingit kasu.

Poolikutest teadmistest tekib kõikvõimalikke müüte. Me ei oska mõista, mis looduses tegelikult toimub, ning ajame selle segamini muinasjuttudega. Enamlevinumad müüdid on antropomorfistlikud. Loomadele omistatakse kõikvõimalikke inimlikke tundeid ja iseloomujooni - koeral on kahju, põdral armuvalu jne. Nii saavutataksegi olukord, kus nõrgema närviga inimesed poetavad silmanurgast pisara, kui kuri hunt kitsetall Bambi ära sööb. Pigem jätaks hundi nälga. Eetilisest vaatenurgast nähtuna tuleb kahjuks öelda, et sarnane "inimlik hool looduse suhtes", kui sellele järgneks vastav tegu, teeks inimestest ebamoraalsed olendid. Kahjutunne ja empaatia on head ning inimlikud tunded. Kuid oleme ebaõiglased hundi suhtes, sest ka temal on õigus elada ning endale toitu jahtida. Võimalik, et rikume looduse tasakaalu, sest arvukad kitsed pistavad nahka kõik puude ja põõsaste võrsed. Ebaeetilisuses saab süüdistada ka neid, kelle vastutusel on rahva harimine, kuid kes - teadmatusest või laiskusest - ei tule loodushariduse pakkumisega toime. Kuidas saab nii tekkida loodusest hooliv suhtumine, mis ei tegeleks pseudoküsimustega, vaid näeks puude taga metsa, aduks loodusest hoolimise erinevaid tasandeid?!

Keskkonnavaenulikult käitudes ei ole me ebamoraalsed mitte ainult looduse, vaid ka teiste inimeste suhtes. Võime ette kujutada, et planeet Maa on suur kosmoselaev, mille ressursid - toiduvarud ning kütus - ei ole ammendamatud varad. Kuna inimesed ei saa hakkama ilma loodusressurssideta, siis hävitades loodust, hävitame iseennast ja teisi inimesi, kui mitte meie ajastul, siis tulevaste põlvede elanikke kindlasti. Kas on eetiline panna meie järeltulijaid olukorda, kus nad peavad otsustama, kellele Maa nappe ressursse jagada ja keda ilma jätta?

Looduse sügavama mõistmiseni jõudmiseks suudan välja pakkuda vaid üht - keskkonnaharidust. Iga inimese moraalne kohus peaks olema välja uurida, kuidas iga päev võimalikult keskkonnasäästlikult tegutseda. Samuti on riigi kohus sellist teavet pakkuda. Nõudkem siis seda!

Autor: Aire Vaher