Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Naiseks ilma võitluseta

Hille Luht 10. mai 2006, 00:00

Rolle, milles tuleb õppida hästi hakkama saama, on naise elus erinevaid. Ootused naisele, nende erinevate rollide täitmisele on tohutult kasvanud. Räägitakse supernaisest kui ideaalist, kes mängleva kergusega saab kõigi osadega suurepäraselt hakkama ja kunagi ei väsi. Mudel, mille poole me kas alateadlikult või ka teadlikult sageli püüdleme, on meedias loodu tagajärg, aga ka segu traditsionaalsetest ettekujutustest ühiskonnas ning tööandjate ootustest.

Uuringud näitavad, et haritud naistele on saanud üha tähtsamaks tööalane eneseteostus - vajadus kasutada saadud teadmisi ja midagi saavutada. Osalt on see seotud ühiskonna ootusega - sa justkui pole muidu midagi saavutanud, kui sul naisena, laste kasvatamise kõrval, ei ole ette näidata tööalast positsiooni ja tegemisi - soovitavalt silmatorkavalt häid ja kõrgetasemelisi.

Lisaks jagab naine sageli peres ka toimetuleku taaka: pole võimalik mitte tööl käia, muidu ei tule majanduslikult toime. Eriti praegusel laenude ajastul.

Naiste tööpäev on Eestis koos koduste töödega keskeltläbi 10,5 ja meestel 9 tundi pikk. Naistel on kogu elukaare vältel vähem vaba aega kui meestel ning nende palk on ligikaudu 25% madalam. Osalt on see vahe tingitud sellest, et naised töötavad sageli madalamalt tasustatud sektorites, nagu teenindus ja kaubandus. Samas on need sektorid seotud pideva suhtlemise ja suhteliselt suure pingega. Kodus oodatakse naiselt jälle suhtlemist - tähelepanelikkust, hellust, soojust, mida naine on justkui loodud andma. Lisaks tuleb alati olla puhanud, värske ja kena.

Tööandja on sunnitud taga ajama omanike ettemääratud tootlusnumbreid ja kasumeid, mistõttu ta teeb samuti valikuid. Naine, kel on kodus väikesed lapsed, ei ole teatud töökohtades kuigi atraktiivne. Mõnes mõttes tundub see paratamatusena. Sündivus aga on langenud ja kurnatus kasvanud.

Missuguse mudeli poole me naistena tegelikult püüdleme ja missugustest printsiipidest oma püüdlustes lähtume, kuidas ning mis vahenditega sinna jõuda püüame? See on väga tähtis identiteediga seotud küsimus.

Me tahame naistena võrdõiguslikkust ja võrdsust. Võrdset võimalust end teostada ja seda enamasti ikka tööalaselt. Kuid kui me ei saa kõike teha nii nagu mehed, kas me oleme siis õnnetud? Usun, et naistel ja meestel ongi elus erinevad rollid. See ei välista samade tööde ja tegevuste tegemist, kuid viis ja vorm on erinev. Kui me kõik oleksime ainult saavutajad ja sooritajad, siis kuhu jääks hellus ja soojus? Mis asi oleks siis naiselikkus?

Feministid ütlevad, et naised on meestele allutatud ja meil tuleb end vabaks võidelda. Siinkohal ma pikemalt ei arutleks naise võimaluste üle feministlikust vaatenurgast, kas naine on mehele allutatud või mitte. Kristlik maailmavaade ütleb, et on, aga mees peab oma naist hoidma nagu õrnemat astjat ja vastama naise vajadustele. See on väga kaunilt öeldud. See ütleb ka seda, et see on kooslus, kus mõlemal on omad rollid ja vastutus. Kui mehed korraldavad maailma oma vajadustest lähtuvalt (enamik tippotsustajatest on nii riigi kui ka ettevõtete tasemel siiski mehed), siis kas nad on naiste vajadused veidi unarusse jätnud, kas me peaks võitlema?

Võitlus ja otsesed nõudmised tekitavad alati vastuseisu ning tahet mitte soovitud kombel vastata. Usun, et naiselik tarkus leiab oma vajaduste rahuldamiseks hoopis paremaid viise, mis palju tulemuslikumalt toimivad ega tekita vastuseise, vaid soovi anda ning leida lahendusi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing