Raamat

ÄP 10. mai 2006, 00:00

  • Selma Lagerlöf
  • Eesti Raamat 2006, 334 lk
Ilmselt olen ma seda teost kiiruga lehitsenud aastaid tagasi mõnel väliskirjanduse eksami eelsel ööl, aga meeles polnud küll midagi. Vastne kordustrükk pakkus seega võimalust lõpuks teada saada, kes see huvitava nimega Gösta siis õige on?

Sellele küsimusele on raske vastata isegi pärast raamatu lugemist. Gösta Berling on üks kavaleridest, kelle elust ja seiklustest 19. sajandi alguse Rootsis Lagerlöf pajatab. Aga kuidas seletada lahti, kes on kavalerid, pidin kohe tükk aega mõtlema.

Lagerlöf nimetab kavalerideks elu hammasrataste vahele jäänud mehi, kes on huvitava elusaatuse ja iseloomuga ning näinud ka paremaid päevi. Üks rikas mõisnikuproua on selliseid mehi kokku korjanud ja pakub neile oma mõisa ühes tiivas peavarju.

Tänapäeva mõistes oleks need mehed niisiis asotsiaalid, aga raamatus on neil igaühel oma põnev lugu ja raugematu fantaasia igasuguste vempude väljamõtlemiseks. Kavaleride elusaatustest ja vempudest raamat räägibki, keskendudes igas peatükis ühele. Peategelane Gösta Berling, joomise pärast ametist tagandatud jumalasulane, on hea välimuse ja sorava jutuandega ning ümberkaudsete peente prouade-preilide südamed murduvad krõksti ja krõksti!

Jutustus on väga teatraalne, lugedes tõusevad stseenid ja tegelaskujud selgelt silme ette. Nägin isegi üht konkreetset Eesti meesnäitlejat, Gösta blondilokiline parukas peas, peaosas. Pool raamatut loetud, avastasin Draamateatrist mööda jalutades, et mängivadki! Peaosaline on küll teine, kui minu ettekujutuses, aga piletid ostsin ikkagi ära. Elo Odres

  • Stephen Little
  • Sinisukk 2006, 160 lk
On tõesti abiks. Kunsti mõistmisel. Tõelisele kunstihuvilisele liiga A ja B tasemel, aga sellisele pühapäevahuvilisele, kes vahel kunstimuuseumi satub, just paras. Mul on siiralt kahju, et mul polnud seda raamatut käepärast eelmise aasta Itaalia-reisil. Oleks kohe käinud, raamat näpus, ühe maali eest teise juurde ja stiile määranud.

Raamat haarab ajavahemiku renessansist tänapäevani, selle olulisemaid kunstivoole ja kunstnikke. Ülesehitus on tähelepanuväärselt loogiline ja lakooniline, sisaldades vaid olulisemat. Pea tervet sajandit haarav kunstivool ühel leheküljel, see on saavutus. Aga midagi ei tundu ka puudu jäävat. Elo Odres

  • Jan Kjærstad
  • Pegasus 2006, 258 lk
Kaunis ja müstiline armastuslugu, peategelasteks kirjakujundaja Cecilia ning pagar, muusik ja jutuvestja Arthur. See on lugu armastuse otsimisest, leidmisest ja purunemisest. Lugu kerib edasi aeglaselt, ohtrate vahelepõigetega ja nõuab seega pikemat keskendumist. Igav siiski ei hakka, mida lõpupoole, seda põnevamaks läheb. Keskne teema on märgid ja nende tähendus - mille järgi õige inimene õigel hetkel ära tunda? Märk võib olla kullast pitserisõrmus, õigel hetkel poetatud õige sõna. Raamatust saame teada, miks peategelane armub just pitserisõrmusel A-tähte kandvasse mehesse, miks autoavariis kohatud tundmatu kohe esimesel hetkel just see õige tundub. Õnneks raamatus, nagu ka armastuses, kõik lõpuni ratsionaalselt põhjendatav ei ole. Katri Soe

  • Tom Rath, Donald O. Clifton
  • Väike Vanker 2006, 112 lk
Täis tassi teooria põhineb arusaamisel, et meil kõigil on kujuteldav tass, mis on täis jõudu andvaid häid emotsioone. Samuti on meil lusikas, millega neid teiste inimeste tassidesse kas juurde saame panna või ära võtta. Sama teevad teised inimesed meie tassidega. Nii meile endile kui ka teistele on kasulikum täita tasse heade tunnetega - negatiivsus ja halvad mõtted on need, mis tasse tühjendavad.

Raamatu läbilugenuna peaks ka kõige paadunum pessimist mõistma, et suunurgad tuleb kiiresti ülespoole vedada. Paha tujuga ei tohiks hommikul töölegi minna, vaid peaks koju jääma kuni tuju paranemiseni! Halb tuju on nimelt nakkav ning selline inimene võib olla sama kahjulik kui gripiviiruse levitaja. Katri Soe

  • Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist
  • Tänapäev 2006, 307 lk
25 naist on kirja pannud oma loo ajast, mil Eesti oli Saksa okupatsiooni all ehk siis 1941. aasta suvest 1944. aasta sügiseni. Need on lood, mida oleme kuulnud ehk oma emadelt-vanaemadelt. Kuidas sõja ajal langevarjusiidist pluuse õmmeldi, ise kodus seepi keedeti ja omavalmistatud puukingades tantsupidudel käidi. Kuigi käis sõda, läks elu edasi. Lood on tõsised, kurvadki, kuid neist ei puudu ka eluterve huumor. Praeguses tarbimishulluses peaks selline raamat mõjuma kainestavalt, rääkimata ehk arusaamisest, kui suur väärtus on Toompeal vabalt lehvival sinimustvalgel lipul. Katri Soe

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:15
Otsi:

Ava täpsem otsing