Artikkel
  • Kuula
    Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

    Ruth Laatre sihikindel tee tippu

    Tosina aasta pikkuse karjääri jooksul on Rimi Ruth Laatre kuues töökoht. Väike arvutus näitab, et keskmiseks ametisoleku ajaks ühel kohal tuleb kaks aastat. Ruth on kiire ja julge otsustaja, ammendunud kohale ta niisama passima ei jää ning minevikku ei vaata. Kui üks etapp elus on läbi, siis joon alla ja edasi!
    Tema viimast töökohavahetust, investeerimispanga LHV tuuleenergia projekti finantskonsultandist Rimi Eesti juhiks, on serveeritud kui ametialast kannapööret. Ent kui kiigata varem investeerimisvaldkonnas tegutsenud daami CVsse, siis märkame, et tegu on hoopis õpitud ameti juurde tagasipöördumisega. Ruth on nimelt õppinud Tartu ülikoolis kaubandusökonoomikat.
    Oma esimeseks tõeliseks töökohaks peab Ruth Hansa Investeeringuid. Kui tema tollane ülemus Auli Kumpulainen lahkus sealt Handelsbanken Aktorisse, siis kutsus ta oma meeskonna kaasa. Handelsbanken Aktoris suleti pärast börsikriisi. Seejärel kutsuti Ruth Eesti Telekomi, kus tal oli kindel ülesanne - viia firma börsile. See täidetud, liikus naine edasi investeerimisfirma Baltcap Management osanikuks. Selle firma tegevust oli Ruth nõustanud Handelsbanken Aktorises töötades ja tundis sealtkaudu teisi partnereid.
    Baltcapi oleks võinud jääda kauemaks, aga paraku selgus paari aastaga, et osanike nägemused firma arengu kohta olid erinevad. Ruth lahkus. "Siis ma otsustasin, et nüüd võib aja maha võtta. Käisin reisil Aafrikas, seda olin ammu plaaninud," jutustab Ruth ajast kolm aastat tagasi. "Algul kavatsesin kodus olla kaks-kolm kuud, aga siis tuli kevad ja vastu suve ei tahtnud tööle minna. Lõpuks olin peaaegu terve aasta kodune."
    Kuidas siis karjäärinaisele koduperenaise elu meeldis? "See oli huvitav. Avastasin, kui ebaefektiivseks võib muutuda, kui aega on palju. Kohe mitte midagi ei saanud tehtud. Saan pärast seda täiesti aru, kui raske on töötutel uuesti töölkäimisega kohaneda."
    Kui suvi läbi sai, muutus Ruth juba närviliseks - peaks ikka tööle minema! "Küsisin oma ärimaailma tuttavad töö osas läbi. Ei saa öelda, et minu vastu üldse huvi ei tuntud. Aga ausalt öeldes arvasin, et huvi minu teenete vastu on suurem," lausub Ruth pisukese eneseirooniaga.
    Tippjuhtidelt ikka küsitakse, kas nad pole kunagi tahtnud oma ettevõtet rajada? "See oli aeg, kus ma isegi natuke mõtlesin oma firma peale, et kas mul on mingit head ideed," tunnistab Ruth. "Jõudsin otsusele, et oma väike äri oleks minu jaoks tagasiminek, õpitud oskuste raiskamine. Ma olin selleks ajaks tegelnud juba väga suurte projektidega, aga väikefirma omanik peab esialgu ise kõike tegema, raamatupidamisest koristamiseni välja."
    Siis ilmus LHVsse investor, kes otsis lisaraha oma tuulegeneraatorite projektile. Ruth läks selle projekti rahastamist juhtima ja kui see oleks käima läinud, siis ilmselt tegeleks ta sama asjaga praegugi. Aga selgus, et tuuleenergia tootlus on ikkagi liiga väike ja seadusandlus selle koha pealt ebasoosiv.
    Samal ajal, kui Ruthile sai LHVs selgeks, et tuuleenergiaga kaugele ei jõua, tuli talle Fontese personaliotsingute poolt pakkumine kandideerida Rimi Eesti tugiüksuste juhiks. "Esimene mõte oli, et see pole ikka päris minu ala. Olin ju eelnevalt ainult rahamaailmas tegutsenud," räägib Ruth. "Aga siis mõtlesin, et enne keeldumist võiks ju kellegagi Rimis rääkida." Ruth tegi kõik testid Fonteses ära, aga oli sellegipoolest enne viimast, otsustavat vestlust Rimi Balticu juhi portugallase Antonio Soaresega valmis ümber mõtlema. "Oleksin äärepealt sinna kohtumisele üldse minemata jätnud," meenutab Ruth. "Olin oma tuttavatelt Rimi kohta palju negatiivset kuulnud. Teiselt poolt see just tekitaski trotsi, tahet see väljakutse vastu võtta."
    Kohtumine Soaresega andis otsustava tõuke Rimi kasuks. "Soaresest jäi mulje kui inimesest, kellelt on tohutult õppida," põhjendab Ruth. "Peibutas ka see, et sain aru, kui mastaapne ettevõte Rimi ikkagi on."
    Kuigi Rimisse tugiüksuste juhiks tulles plaanis Ruth kohe kõrgemale edasi liikuda, tuli ametikõrgendus napilt paari kuu möödudes talle siiski liiga kiiresti: "Oleksin hea meelega veel natuke kauem sisse elanud!"
    Ruthi Rimisse tulles vaevles ettevõte veel Keskoga (kellele varem kuulusid Citymarketid ja Säästumarketid) ühinemisest tekkinud pingetes. Praeguseks tundub tegevdirektorile, et neist on üle saadud. Suur osa ühtse töötajaskonna tunde saavutamisel oli ühisel jõulupeol Pirita Näituste paviljonis, kus 2500 töötajast oli kohal üle poole. "Kartsin algul, et inimesed ei sulandu kokku," tunnistab Ruth. "Tuleb näiteks inimene Võru Säästumarketist - keda ta seal peol tunneb? Aga meeleolu oli üllatavalt hea."
    Ostlemist ebameeldivate kohustuste hulka lugeval Ruthil oli Rimis algul raske aru saada kaubanduse võludest. "Aga kui ma asjasse natuke süvenesin, sain aru, kui erinevad on kõik kauplused," jutustab Ruth innukalt. "Kaubanduses on palju huvitavaid aspekte, millele ma kunagi varem polnud mõelnud. Praegu on kaubandus minu jaoks uus ja huvitav."
    Nüüd käib Ruth poes hoopis teise pilguga kui aasta tagasi, aga üritab samas ka tavalise ostja mõtteviisi säilitada. Ruth loodab, et kui teised suured kauplusteketid juhinduvad paljuski Põhjamaade eeskujust, siis Rimi suudab tänu oma Hollandi omanikule pakkuda lääneeuroopalikumat kontseptsiooni ja seeläbi eristuda.
    Naisena peamiselt meeste seltskonnas äri tegemisest arvab Ruth, et ei tohi ise ennast liiga naisena esitleda. Talle meenub näiteks juhtum, kui ta investeerimisfirma esindajana läks tutvuma finantseerimist sooviva firmaga. Firma alaks oli metsatööstusmasinate maaletoomine. Ruth ilmus kohale valges mantlis ja kontsaga saabastes. Firmajuhid palusid tal lahkesti ka laos seisvate traktorite kabiini ronida. "Ronisin, polnud häda midagi," kehitab Ruth õlgu. "Oleks ju võinud ka pirtsutama hakata ..."
    Ruthile ei meeldi, kui tema ja meeskolleegide vahel vahet tehakse. Näiteks tõi keegi kunagi talle koosolekule šokolaadist kullakangi, mille juurde käis repliik nõrgema soo kohta. On olnud ka üks äripartner, kes armastas kätt suudelda. "Tulen koos meeskolleegidega kokkusaamisele, teistel surus see mees normaalselt kätt ja siis minu oma korraga suudleb. See mõjus ülepakutuna."
    Aga üldiselt pole Ruth tööd tehes eriti pidanud oma soo peale mõtlema. "Ma olen enamasti nooremate meestega koos töötanud, võib-olla ka sellepärast pole probleeme olnud," arutleb ta. "Üldiselt on mind respekteeritud."
    Ennast analüüsides peab Ruth oma suurimaks tugevuseks ja nõrkuseks samaaegselt kohusetunnet. Tugevus, sest kohusetunne on edasiviiv jõud. Nõrkus, sest teinekord sunnib see liiga palju ette võtma ja üle pingutama. Aga kohusetunne on Ruthi eluaeg edasi piitsutanud, juba kooliajal.
    Lapsena unistas Ruth hoopis näitlejaks saamisest. Etendusi Võrumaa Vana-Koiola koolis, millest mõnes õnnestus tal ka peaosa mängida, meenutab Ruth silmnähtava heldimusega. Vahepeal huvitas tüdrukut talle endalegi arusaamatutel põhjustel hotellimajandus, aga kuna lähim koht selle õppimiseks oli Kiiev, jäi plaan katki. Kaubandusökonoomikat kui head laia profiiliga ala soovitas Ruthile sugulane Ester Tuiksoo, praegune põllumajandusminister.
    Ruth oli väga iseseisev tudeng, et mitte öelda eraklik. Kuna tal oli peigmees Võrus ootamas ja teise kursuse sügisel sündis juba esimene laps, siis jäi ta üliõpilaselust peaaegu kõrvale.
    Poeg Mikk sündis oktoobris, detsembris oli Ruth koolis tagasi, sõites igal hommikul Võrust Tartu ja õhtul tagasi. Päeval hoidis last Ruthi ema. "Päris raske oli," tunnistab Ruth. "Kartsin kogu aeg, et jään bussis magama ja sõidan Tallinna poole edasi." Tütar Maris sündis mõni kuu pärast ülikooli lõpetamist.
    Nüüd on poeg juba 17aastane ja tütar 14. Pesamuna pole Ruth kunagi ihaldanud, kuigi viimastel aastatel on nii mõnigi neljakümnele liginev naisjuht oma teismelistele lastele lisaks karjääri vahelt veel ühe beebiga maha saanud. Ruth tunnistab avameelselt, et talle piisas nendest muredest, kui kaks last väikesed olid. "Tütre lasteaia lõpupeol olin natuke kurb," tunnistab ta. "Lasteaialaps on vanematega rohkem seotud, teda peab sinna viima ja tooma. Koolilaps on juba iseseisev. Sain seal aru, et üks etapp minu elus on läbi."
    Ruth pole oma lastega kunagi koos õppinud ja kui need on tulnud midagi küsima, siis vastas ema tavaliselt: mõtle natuke, ja sa tead seda ju isegi!
    "Ma olen väga õnnelik, et mul olid lapsed noorelt ära," avaldab Ruth. "Noorena jätkub energiat ja tolerantsust rohkem. Vanemad vanemad teevad igast pisiasjast tohutu probleemi, hellitavad lapsed ära. Näiteks ei kujuta ma ette, et praegu läheksime koos väikeste lastega kuhugi telkima, nagu mõned aastad tagasi sai suviti tehtud."
    Pärast Marise sündi läks Ruth magistrantuuri õppima. Kui tütar oli umbes kaheaastane, pakuti Ruthile ülikoolist võimalust minna pooleks aastaks Taani ennast täiendama. Kui Ruth Taanist tagasi tuli, siis lõi ta kodus sõna otseses mõttes rusika lauale: "Nüüd kolime Tallinna!"
    "Taanis olles sain aru, et kui ma koju tagasi lähen, siis lapsega kodus istuda ma küll enam ei soovi," selgitab Ruth. "Aga Võrus mingit head töökohta loota ei olnud."
    Tolliametnikust abikaasa Priit oli naise plaanile algul kõvasti vastu. Ometi oli tööalases plaanis talle elukohavahetus hoopis lihtsam, lasi ennast ainult Võru tolliametist Tallinna üle viia, kus töötab siiani sadamas.
    Ruth aga pidi pealinnas tõsiselt tööd otsima hakkama. Personaliotsingufirma valis ta välja ühe firma turundusjuhiks, aga lõppvoorus praakis firmajuht naise välja. Selle meesjuhi põhjendus oli, et Ruthil on kaks väikest last, niikuinii on nad kogu aeg haiged ja ema peab siis nendega kodus olema. "Ma olin vihane ja tõsiselt solvunud," mäletab Ruth. "Siis otsustasin, et mina ei puudu laste pärast päevagi töölt! Ja ma ei olegi puudunud. Kui väiksem oli haige, jäid suuremaga koos koju. Poiss oli siis kuueaastane, tal oli minu telefoninumber. Helistasid nad küll ainult siis, kui tülli läksid."
    Ruth ja Priit Laatre abielu on lausa kahekordselt erakordne. Harva, kui esimene armastus püsima jääb. Kahjuks võib saavutuseks pidada ka seda, kui mees suudab naise eduka karjääri alla neelata. Ruth mäletab, et ainus kord, kui Priit tema tegemistele vastu seisis, oli siis, kui Ruth pärast keskkooli ülikooli tahtis minna: "Ta kartis, et me siis enam ei sobi."
    "Usaldus ja teineteisele ruumi andmine on need, mis on meid koos hoidnud," arvab Ruth. "Minu karjääri suhtes on ta olnud toetav, hea kuulaja, kui mõnikord on olnud keerulisi olukordi."
    Loomulikult teenib Ruth rohkem raha kui riigiametnikust abikaasa. Rahast nende peres ei räägita. Majalaenud ja -remondid maksab Ruth, jooksvad kulud kord üks, kord teine. "Võib-olla ta sisimas elab seda üle, et ma nii edukas olen," ei oska Ruth arvata. "Aga tema on oma alal samuti edukas, tal on oma meeskond juhtida ja tolliametis on ta hinnatud koolitaja."
    Ruth ei tunne, et ta oleks oma eduka karjääri tõttu millestki loobuma pidanud. "Võib-olla lastega oleks pidanud rohkem koos olema," arutleb ta. "Aga ma ei tahaks päevad läbi ainult lastega koos olla." Ruthil on raske vastata küsimusele, mis on tema hobi. "Hobi oleks nagu see, millega tahaks tegeleda. Aga minu töö ongi minu hobi! Ma ei ole ühtki tööd kunagi ainult raha pärast teinud. Tihti võtan nädalavahetuselgi mõne erialase raamatu kätte, sest see huvitab mind."
    Ainus asi, mida Ruth hobina välja suudab pakkuda, on aiandus, ja sedagi alles viimastel aastatel. Lapsepõlves, kui pidi koduaias peenraid rohima, sai sellest tüütu kohustus. Kui Laatred Tallinna kolisid, oli Ruth õnnelik: ei ühtki maalappi enam! Kui pere viis aastat tagasi korterist Pääskülla oma majja kolis, avastas Ruth, et aiaga tegelemine ei peagi nii hirmus olema. "Kiviktaimla ja lillepeenar, natuke tilli ka," loetleb Ruth. Tulbid tänavu kevadel tema aias ei puhke, sest sibulad jäid sügisel kiire töötempo tõttu mulda torkamata. "Mina ennast sundima ei hakka, kui ma ikka ei taha laupäeval minna aeda tulbisibulaid istutama, siis ma ei lähe ka!" teatab Ruth.
    Sportliku abikaasa rõõmuks on eluaeg kehalisest tegevusest hoidunud Ruth viimastel aastatel mõtlema hakanud, et äkki peaks seoses lisanduva eaga ennast ka rohkem liigutama hakkama. Eelmisel talvel lubas ta ennast Priidu suureks rõõmuks uisutama õpetada, hiljuti ostis täitsa vabatahtlikult rulluisud. Vaikselt hellitab Ruth mõtet, et ostaks õige mootorratta ja teeks loadki ära ...
    Erialastest kannapööretest tahaks Ruth nüüd mõnda aega hoiduda. "Ala vahetamine oli päris keeruline," tunnistab ta. "Töökohavahetus on isegi raske, teisele alale minnes veel topelt. Kui ma nüüd olen kaubandusse tulnud, tahaks siin mõnda aega püsida." Kui kunagi lapsed peaksid tahtma oma äri alustada ja ema appi kutsuksid, siis prooviks Ruth hea meelega ka väikeettevõtluse võlud ja valud veel ära.
    Tolliameti kontrolltalituse peainspektor Priit Laatre (37) mäletab selgesti seda suvepäeva, kui Võru noorte paadimatkal juhuslikult pooltuttava tüdruku Ruthiga ühte paati sattus.
    Me tähistasime hiljuti 18. pulma-aastapäeva, tuttavad oleme veel kaks aastat kauem. Võib öelda, et me oleme Ruthiga koos täiskasvanuks saanud ja kokku kasvanud. Ei kujuta elu ette ilma teineteiseta. Loomulikult oleme ka omad n-ö lastehaigused läbi põdenud, aga ju need tülid pole siis nii suured olnud, et oleks meid lahku ajanud.
    Me olime tuttavad juba varem, õppisime mõlemad Võrus. Ninapidi kokku jäime 1986. aasta suvel, kui paadimatkal Võhandu jõel ühte paati sattusime. Võib öelda, et oleme jäänud ühte paati siiamaani.
    Alguses võlus mind Ruthi asjalikkus teiste meievanustega võrreldes. Ta on ka tänasel päeval kainelt kaalutlev, vaba illusioonidest. Me oleme küllaltki erinevad inimesed. Oleme koos tänu sellele, et austame teineteise huvisid. Mul on palju hobisid: muusika, relvad, jaht, maastikuautode ehitamine. Ruth on respekteerinud minu hobisid, samamoodi nagu mina respekteerin tema karjääri.
    Ma sain juba enne abiellumist aru, milline naine Ruth on, et ta on hakkamasaaja. Eks ma siis arvestasin sellega, kui me abiellusime. Muidugi on mul tulnud mõned asjad alla neelata. Suurtes otsustes on Ruthi sõna peale jäänud. Nagu see, kui ta ütles, et nüüd kolime Tallinna. Siis oli päris raske, meil polnud enam lapsehoidjaid. Kui Ruth oli väliskomandeeringus, kartsin, et kui minuga tööl midagi juhtub, pole kedagi kohe laste juurde minemas. Tollis olid siis, 1994-95, keerulised ajad.
    Või kui Ruth oli pool aastat Taanis, Maris oli paariaastane, ega mul lõbus elu olnud. Päeval käisin tööl, siis hoidis last vanaema, õhtuti tegelesin lastega. Selge, et ma poleks tahtnud, et ta läheb. Aga ei ole normaalne teise inimese võimalustele kätt ette panna.
    Algul, kui Ruth tööle läks, oli mul kompleks, et naine teenib rohkem. Mõtlesin siis isegi, et lähen teen oma firma, hakkan ka palju raha teenima … See kestis umbes viis aastat, siis sain aru, et ma ei suuda Ruthiga võistelda. Vähemalt mitte tollis töötades, aga mulle meeldib mu töö ja ma olen seal edukas.
    Meie sõbrad on enamasti minu endised töökaaslased tollist. Meie sõpruskonnas on Ruth väga respekteeritud. Tihti helistatakse mingit ettevõtmist planeerides kõigepealt talle. Temalt küsitakse ka rahaasjades nõu.
    Ruth oskab olukordi kiirelt lahendada, ta otsustab kähku. See ongi võib-olla tema negatiivne külg, et vahel ta otsustab ära midagi, millega ma pole nõus, ja viib selle kohe ellu ka. Eriti on need asjad seotud maja juures tehtavate töödega.
    Oleme Ruthiga kaugelt sugulased, meie vanaemad on õed. Ruth sarnaneb väga oma kauni ja toreda emaga. Ruthi puhul on kõige olulisem, et tal on tegusid tehes sära silmis, ta naudib seda, mida ta teeb. Temast on kohe näha, et ta elab ja töötab täie energiaga.
    Ülikooliajal suutis ta luua pere ja hästi õppida. Eks selle tõttu jäi tal üliõpilaselu elamata, aga millestki peab ka loobuma. Ta on väga tubli majandus- ja finantsinimene, ta on valinud õige tee. Ka isiklik elu on tal korras.
    Kahjuks me väga tihti kokku ei satu, peamiselt matustel või mõne vanema sugulase juubelil. Aga me teame, et vajaduse korral on teine olemas.
    Ma natuke imestan, kuidas ta maalt pärit inimesena on kogu aeg olnud linnale orienteeritud!
    Fotod: Maris Ojasuu, Julia-Maria Linna, Andras Kralla, erakogu
  • Hetkel kuum
Kairit Kall: kvantiteedimajandusest kvaliteedimajanduseks
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Eesti võiks muutuda kvaliteetsete toodete ja teenuste keskuseks, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha, kirjutab Kairit Kall arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.
Balti börsid lõpetasid kvartali tõusupäevaga
Balti koondindeks Baltic Benchmark sulgus kvartali viimasel kauplemispäeval 0,08% plusspoolel, jäädes kvartaliga siiski miinusesse.
Balti koondindeks Baltic Benchmark sulgus kvartali viimasel kauplemispäeval 0,08% plusspoolel, jäädes kvartaliga siiski miinusesse.
Articles republished from the Financial Times
Reaalajas börsiinfo
Myraka ettevõtlusblogi: nonii, tibulilled, kas tulete taas? Äripidaja intervjuu oma töötajatega
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks tuletas vahelduseks meelde ajakirjaniku ametit pidades omandatud intervjueerimisoskused ning usutles oma sõpru, kellega koos ta on osaühingut Suur M jooksutanud. On’s tal uuel hooajal putkas üldse kedagi peale tema enda?
Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks tuletas vahelduseks meelde ajakirjaniku ametit pidades omandatud intervjueerimisoskused ning usutles oma sõpru, kellega koos ta on osaühingut Suur M jooksutanud. On’s tal uuel hooajal putkas üldse kedagi peale tema enda?
Gasellid
Kiiresti kasvavate firmade liikumist toetavad:
Gaselli KongressAJ TootedFinora BankGBC Team | Salesforce
Genka ettevõtlusest: valin vähem raha ja rohkem vabadust
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Henry Kõrvitsa ehk artistinimega Genka sõnul pole raha tema jaoks kõige olulisem. Tähtsam on oma aeg ja võimalus seda meelepäraselt veeta.
Tippjuhi nipid: mida teha, kui töötaja tuleb palka juurde küsima, aga …
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Kui töötaja, kes pole teistega võrreldes olnud nii silmapaistev, tuleb palka juurde küsima, siis oled sa juhina juba õige hetke probleemidest rääkimiseks mööda lasknud, rääkis Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä.
Jaanika Altraja: rohepöördes õnnestumiseks tuleb vähendada ebavõrdsust
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ühetaoline tulumaks ja madalad varamaksud mõjuvad tänapäeval dogmaatiliste jäänukitena, mis suurendavad ebavõrdsust ja pidurdavad rohepööret, kirjutab Jaanika Altraja arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis
Ameerika RAM – üks auto kõikideks sõitudeks
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Igapäevaselt tööle, naisega ostlema, pojaga trenni, nädalavahetusel sõpradega erinevaid hobisid harrastama, sekka suvilaehitusega seotud sõidud – kõik need saab edukalt tehtud aasta pikapi tiitliga pärjatud suure ja jõulise RAMiga USCAR – Ameerika Autost.
Suur reede raadios: Jüri Ratas Keskerakonna võimust pealinnas
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Tallinnas on toimunud revolutsioon: üle kahe kümnendi püsinud Keskerakonna võim on otsas. Aga kas uus võimuliit leiab neljakesi ka ühisosa?
Eestis tegevuse müünud lihatootja loobus ka Rootsi ärist
Möödunud suvel Eesti Rakvere lihakombinaadi müünud Soome toidutootja HKScan on nüüd ära müünud ka tegevuse Rootsis.
Möödunud suvel Eesti Rakvere lihakombinaadi müünud Soome toidutootja HKScan on nüüd ära müünud ka tegevuse Rootsis.