Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Aivar Sõerd on kontrolli kaotamas

ÄP 11. mai 2006, 00:00

Äripäev kritiseerib 2007. aasta riigieelarve järsku kasvu, mis on kiirem kui prognoositav majanduskasv ja inflatsioon kokku.

Riigieelarve 18protsendine kasv 72,5 miljardi kroonini on kolme järjestikuse aasta suurim - majandus ei jõua mitte kuidagi ministrite soovidele järele.

Seega tarbib riik rohkem kui majandus lisaväärtust toodab. Pikas perspektiivis juhtub see, et majandus hakkab kasvava koorma all jahtuma ja eelarve täitmine läheb miinusesse.

Üks põhjuseid, miks järgmisel aastal annab raha jalaga segada, on riigieelarve koostamise põhimõtte muutumine: ministrid dikteerivad ise rahandusministeeriumile, kui suured peavad nende haldusala kulud olema. Veidi mantra moodi asjaks on saanud väide, et "määratleme ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonide vahendite hulga, millega on võimalik tagada riigi funktsioonide täitmine tänasel tasemel".

Tõsi, igati põhjendatud on vastuväide, et kõikidele ministeeriumidele võrdselt juurdeandmine või teatud jooneni mahatõmbamine - nii nagu see siiamaani käis -, pole sugugi õigem poliitika. Selle stsenaariumi järgi koostaks riigieelarvet rahandusministeerium üksi - jäigalt administreerides ja, võimalik, et ka prioriteete ignoreerides. Ent ehk on veel kolmas tee?

Kui omanikud on ettevõttes otsustanud palku tõsta, siis milline tee on õigeim ehk ettevõttele kasulikem? Tõsta kõigil töötajail võrdselt; tõsta neil, kes seda kõige rohkem nõuavad - või neil, kellest sõltub enim ettevõtte hea sooritus?

Riigieelarve koostamisel oleme esimeselt variandilt jõudnud teise juurde ehk anname neile, kes seda kõige valjuhäälsemalt nõuavad.

Need on Rahvaliidu ja Keskerakonna ministrid. Peaminister Andrus Ansip hoiab pragmaatiliselt madalat profiili ega tõrele oma ministritega, et garanteerida Reformierakonna algatatud tulumaksureformi jätkumine. Ka see on tõepoolest vajalik. Ent vaja oleks jõuda riigieelarve koostamise kolmanda teeni.

Võimul olevad poliitikud väidavadki kindlasti vastu, et nad suunavad raha just sinna, kus see aitab kõige kiiremini tõsta riigi sooritust. Kuid valimiste aastal jääb alati kummitama oht, et maksumaksja rahaga teevad võimupoliitikud endale lahedasti valimispropagandat.

Kriitilisi ja sotsiaalselt tundlikke valdkondi, näiteks päästetöötajate ja õpetajate palgad, saab kasutada viigilehena ministeeriumide eelarve paisutamiseks. Samas ei vaadata oma valdkonnas üle kulutuste vähendamise võimalusi. Pole võimalik, et niisuguseid kohti ei leita.

Ketserlik küsimus: mis on riigieelarve järsus suurendamises üldse halba, kui tulubaas seda võimaldab? Euroopa Liidu abi veel pealekauba.

Toome üksnes ühe põhjenduse. Eesti finantssüsteemil on eripära: riik ei saa sekkuda inflatsiooni taltsutamisse, üldisesse rahapakkumisse, sisemaisesse nõudlusse, takkatraavi laenamisse, intressimääradesse, kinnisvarabuumi ohjeldamisse muudmoodi, kui ainult oma kulutusi kärpides. Kokkuhoid oleks ka tänuväärt eeskuju riigi alamatele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing