Bogapotis ikka tore

Kohvik-keraamikaateljee-kunstikauplus on aastate jooksul vahetanud nii omanikku kui ka nime ja siis need jälle tagasi vahetanud. Nimi Bogapott on kokku pandud kunstnikepaar Bogatkinite perekonnanimest ja potist. Tallinnas teist sellist kunstipoe ja kohviku teineteist toetavat kooslust rohkem ei ole, sellest ilmselt ka nii pikk eluiga.

Kunstnikel on ju kunst alati tähtsam kui leib, vist seepärast on ka siin kunstil rohkem ruumi kui kohvikul - kohvik on tegelikult väga väike. Esimesel korrusel on lett ja paar lauda, kitsast keerdtrepist pääseb inglite pööningule (kohvijoojaid valvavad päris inglid, neid on palju ja nad ripuvad laes) ja keldris on veel kaminaga ruum. Aga kõige toredam on väike siseõu, kus neli-viis lauda ja kus vastavalt ilmale saab valida koha varjus või päikese käes. Tuult ju sisehoovis tavaliselt ei ole, nii oli juba esimestel soojadel kevadpäevadel võimalik õues mõnuleda.

Triibulised kaltsuvaibad on pinkidele laotatud, see teeb õue toamoodi hubaseks. Kastanikeed ja klaasivitraažid annavad oma osa ja siis need nõud: kõik kasutusel olevad nõud on kohapeal tehtud, nii supikausid kui ka kohvitassid, aga ka kõik muu.

Reklaamtahvel värava kõrval annab teada, et päevasupp maksab kakskümmend viis krooni. Selle päeva supp oli heigist. See tegi ettevaatlikuks. Esiteks - mis suppi selle raha eest saab, ja teiseks - heik ju külmutatud nagunii, ega sealt midagi head loota ole. Aga asjatu skepsis. Suur ja ilus savikausitäis suppi, kus peale heigifilee kartulit, paprikat, porgandit, idusid ja mine tea veel mida, hapukoor ja maitseroheline lisaks. Ja kõrvale oma maja heigipirukad - see oli suurepärane lõunasöök.

Kohapeal küpsetatakse mitut sorti pirukaid, magus tuleb mujalt. Koogivalik oli just nii suur, kui tillukesse vitriini mahtus: üks hästi magus, üks hästi marjane, üks šokolaadine, ja siis veel mõned. Lisaks kohvi mitut moodi ja teed ja veini ja muid napse. Kui pirukate kohta küsisin, tõstis ettekandja korvi lauale, kergitas sellelt linikut ja näitas selle päeva valiku ette, kõik oli väga kodune ja armas. Ja kui ma kooki ei osanud valida, siis püüdis ta jälle igati aidata, soovitas üht kui teist ning kiitis. Ettekandjad ei paista ju enamasti üldse teadvat, mida nad müüvad, nii olin päris üllatunud.

Üks saksa turistide grupp, teate küll, selline, kes mingi numbriga varustatud giidi järel paar tundi Tallinnas ringi käib, toodi kohvikusse veerandtunnisele puhkusele. Et joogu kohvi ja käigu tualetis. Seekordsel grupil erilist kohviisu ei olnud, aga muidu võiks selline hulk rahvast hubase õue-elu mõneks ajaks pea peale pöörata küll ja eks neid gruppe käib sealt mööda ju kogu aeg.

Muidugi astusin ka kunstipoest läbi, seekord midagi ostmata, aga niisamagi oli tore vaadata.