Pohlaku rahamängud Lilleküla staadionil

On mai 2006. Pool esimese korruse põrandast on betoneerimata, juhtmed ripuvad, klaasseinte taga kõrguvad laialiajamata kruusahunnikud, ehitusplokkide riidad ootavad vaheseinte ehitamist, ruumide soojendamiseks paigaldatud radiaatorid on pakitud kilesse, osa neli-viis aastat tagasi paigaldatust on hakanud lagunema. Küsite, mis kohaga tegu? Vastus on: Lilleküla jalgpallistaadion, mis aprillis 2005 Tallinnas toimunud UEFA kongressiks täiendavalt riigi antud 70,5 miljoni krooniga "lõplikult valmis ehitati".

Vaatamata sellele, et Pohlakut vaevab juba aastaid rahamure ning kogu staadionikompleks on valminud võõra rahaga, on Pohlak sõnade mees.

Tänavu jaanuaris, vahetult pärast seda, kui selgus, et Eesti kohtub EMi valikmängus Inglismaaga, lubab jalgpalliguru viia Lilleküla staadioni kohtade arvu 10 000-lt 14 000-le.

"Juurdeehitusele ei kuluks võrreldes staadioni seniste ehitamiskuludega märkimisväärset summat," ütleb ta. Ning juba aprillis, kui on äsjatoimunud jalgpalliliidu kongressil vabanenud oma tülikast oponendist, liidu presidenditoolil segastesse rahaasjadesse süveneda püüdnud Indrek Kannikust, pillab Pohlak ajakirjanikele: "Oleme nüüd niikaugel, et kavatseme 70,5 miljoni eest loovutatud aktsiad tagasi osta." Nimelt on riik FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni suurosanik, kellelt FC Flora ehk väikeosanik tahab aktsiaid tagasi osta.

Minu pärimise peale kinnitab valitsuse kommunikatsioonibüroo, et praegune valitsuskoalitsioon ei ole Lilleküla jalgpallistaadioniga seonduvat viimase aasta jooksul kordagi arutanud. Samas lisatakse, et jäme ots on rahandusministeeriumi käes, kes tõepoolest koostab valitsuskabinetile teadaolevalt ettepanekut ASi FCF Lilleküla Jalgpallistaadion riigile kuuluvate aktsiate müügiks.

Nädal tagasi paneb ministeeriumi riigi osaluspoliitika talituse juhataja Tarmo Porgand Eesti Päevalehes Pohlaku finantsvõime kahtluse alla. Kui ma palun Porgandilt sel nädalal audientsi lühikeseks intervjuuks staadioni teemal, saan ma vastuseks keeldumise. Hiljem selgub, et nüüd võib staadioni teemal sõna võtta üksnes ministri nõunik Kajar Lember, kes ütleb, et riigi osaluse võimaliku müügi suhtes "on veel vara sisulisi kommentaare anda".

Lember selgitab mulle, et valitsus ei andnud kõnealust 70,5 miljonit krooni mitte FCF Lilleküla Jalgpallistaadionile, vaid selle omanikule ehk siis jalgpalliklubile FC Flora (täpse nimega MTÜ FCF) ning seetõttu ei saa ka sellest laenuks antud 25 miljonit krooni kuidagi staadioni bilansis kajastuda. Miks 25 miljoni katteks seati hüpoteek summas 30 miljonit krooni, ei oska Lember selgitada.

Takseerin uuesti FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni amorfset bilanssi, millel on sisuliselt kaks rida: varade poole peal kahe kinnistu hoonestusõigus, mis on hinnatud 111,6 miljonile kroonile ja kohutuste poole peal omakapitali real vastukaaluks seesama summa. Ei ühtegi viidet ühelegi kohustusele, ehkki need kinnistud olid bilansi koostamise hetkeks koormatud hüpoteekidega kogusummas 76 miljonit krooni. Ja kõige selle all kroonib rahandusministeeriumi osakonnajuhataja Kaie Karnioli kui aktsiaseltsi nõukogu liikme allkiri, mis kinnitab bilansi õigsust.

Üheaegselt nii jalgpalliliidu juhatusse kui ka staadioni nõukogusse kuuluv Indrek Käo, üks väheseid allesjäänud Pohlaku oponente, tõdeb, et FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni näol on tegu sisuliselt riiulifirmaga, mis aastaaruannete järgi pole tegevust alustanudki. "Riigi esindajad üritasid küll asjaga edasi minna ja ASi käivitada, ent see ei õnnestunud ka neil," tõdeb Käo. Lisades, et esitas läinud aasta lõpul palve enda vabastamiseks nõukogu liikme kohustustest. "Nõukogu tegevus ei ole läbipaistev. Selgelt mängiti Pohlaku esindajate reeglite järgi," põhjendab Käo oma tagasiastumissoovi.

Staadioni ehitamise finantsskeem on üles ehitatud üsna omapäraselt. Riigilt, Tallinna linnavõimudelt, Eesti Jalgpalli Liidult ning rahvusvahelistelt jalgpalliorganisatsioonidelt FIFA ja UEFA on raha ehitamiseks saanud FC Flora, valdav osa kohustustest on aga veeretatud FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni selga. Et FC Flora majandusaruandlus on ülisalajaseks kuulutatud, puudub võimalus asjades mingitki selgust saada.

Paratamatult tekib küsimus: mis saab siis, kui staadion pankrotti läheb? Ehitised kuuluvad ju lahutamatu osana kinnistu juurde, kuid kogu ehitust on finantseerinud kinnistu omaniku omanik.

Loogiliselt võttes peaks FC Flora Lilleküla kompleksi pideva kasutamise eest aktsiaseltsile renti maksma, kuid ei tee seda.

FC Flora tegevjuhi Anne Rei kinnitusel reguleerib kompleksi kasutamist aktsionäride vahel sõlmitud raamleping, mille järgi on jalgpalliklubi kohustuseks kanda kõik staadioniga seotud kulutused. Samas ei maksa renti ka jalgpalliliit peaväljaku kasutamise eest Eesti koondise mängudeks.

Asja muudab keerulisemaks asjaolu, et kolmanda osapoolena on tehingutesse tõmmatud ka jalgpalliliit.

Hiljuti toimunud kongressil väljajagatud jalgpalliliidu 2005. aasta majandusaruandes on kinnitatud, et liidu "lühiajaliste pangalaenude tagatiseks on teise juriidilise isiku hoonestusõigusele seatud hüpoteek". Pärast mitmekordset pärimist kinnitati jalgpalliliidust, et selle teise isiku all on tõepoolest mõeldud FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni. Kusjuures laenusummad pole sugugi väiksed - 2004. aasta lõpuks oli lühilaenude saldo 17,2 ja 2005. aasta lõpuks 8,2 miljonit krooni.

Jalgpalliliidu peasekretär Tõnu Sirel ei võta, nagu Pohlakki, tundmatute kõnesid vastu ning tema selgitus jääb kahjuks saamata. Ehk on põhjus selles, et Tõnu Sireli abikaasa Edda Sirel tegutseb FC Flora raamatupidajana ning rahaliikumisi peetakse perekonnasaladuseks?

Liidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht sõnab lihtsameelselt, et jalgpalliliidul pole ju oma vara, millele laenu katteks hüpoteeki seada.

Kuid lisab siis hiljem, et liit pole staadioni vara enam ammu laenutagatisena kasutanud. Ehkki aruande järgi pidi see "ammu" olema veel ka 2005. aastal.

Palvele näha kahte audiitorotsust, mis jalgpalliliidu 2005. aasta aruande all pidid seisma, vastab Uiboleht keeldumisega: "Need on positiivsed, aga me otsustasime, et me neid ei kommenteeri."

Kui võtta arvesse asjaolu, et 2005. aasta lõpuks oli liidu netovara 28,9 miljoniga miinuses ning et 2004. aasta aruandes korrigeeriti senine 0,35 miljoniga plussis olnud netovara 3,4 miljoniks krooniks, siis vaevalt saab uskuda, et audiitorid märkusi ei teinud.

UEFA poolt PricewaterhouseCoopersilt tellitud Eesti Jalgpalli Liidu aastate 2002-2005 audit, mis pidi valmima liidu kongressiks, on siiani tegemata. Audiitorfirma keeldub ütlemast, millal seda loota tasub. Ühe jalgpalliliidu juhatuse liikme kinnitusel on auditi venimise põhjus selles, et audiitoritele pole siiani antud kõiki nõutud finantsdokumente.

Kui ma rahandusministeeriumilt küsin, kui palju üldse on staadioni ehitus maksma läinud ja kui palju FC Flora Pohlaku isikus on oma raha sinna paigutanud, saan ministri nõunikult järgmise vastuse: "Investeeringute allika tuvastamine ei kuulu kaasaktsionäri kompetentsi. Staadioni ehitamiseks tehtud investeeringute osas on FC Flora meile aga ülevaate esitanud. Sealhulgas koos arvetega."

Neid, kes igal aastal vähemalt paar korda on Lilleküla staadionile sattunud, paneb igal juhul õlgu kehitama väide, et 2004/2005 sügistalvel on staadioni ehitamisse investeeritud veel 70,5 miljonit krooni. Tekib küsimus: kuhu?

Pikka aega Aivar Pohlakuga vägikaigast vedanud ning oma raha tagasi nõudnud Tallinna linnavalitsus leppis 2004. aastal kokku oma nõude ajatamises. Jutt on 24,9 miljonist kroonist ehk umbes poolest summast, mille linn on staadioni valmimiseks andnud. Tänavu hiljemalt 18. juunil peab vastavalt toona kokkulepitule sündima uus leping, kus fikseeritakse võla tagasimaksmise graafik viie aasta peale. Linnavalitsuse linna äriühingute järelevalve osakonna juhataja Vello Ervini sõnul pole Pohlak siiani erilist initsiatiivi maksegraafiku sõlmimiseks üles näidanud. "Ma olen küll kuulnud, et Pohlak on sel teemal linnajuhtidega rääkinud," lisab Ervin. "Kaks aastat tagasi sõlmitud kokkulepe, kus Pohlak oma võlga tunnistas, näeb ette, et juhul kui 18. juuniks maksegraafikus kokku ei lepita, on linnavalitsusel õigus kogu summa korraga sisse nõuda."

Eesti Jalgpalli Liidu majandusaruannetes näpuga järge ajades torkavad silma 2005. aasta ebaloomulikult suured palgakulud. Kui 2004 maksti palkadeks 3,26 miljonit krooni ja 2006. aastal on kavas maksta 3 miljonit krooni, siis 2005 maksis liit palkadeks 12,26 miljonit krooni (sellele lisandus sotsiaalmaks summas 4,1 mln kr). Aruande põhjal oli siis liidu palgal kokku 23 inimest, kelle

keskmine palk pidi seega olema 540 000-550 000 krooni aastas.

Et liidu peasekretäri tasu oli 193 000 krooni aastas, siis võib arvata, et ka ülejäänud liidu ametnikud temast rohkem ei teeninud. Vaevalt et ka koondise arst ning massöörid peasekretär Tõnu Sirelist enam palka said. Kui näiteks arvestada 18 inimese keskmiseks palgaks 200 000 krooni aastas, teeb see kokku 3,6 miljonit. Sel juhul jääks ülejäänud viiele inimesele palgafondist kokku 8,66 miljonit krooni ehk veidi enam kui 1,7 miljonit krooni inimese kohta. Mõistagi juhul, kui liidu aruanne ikka vett peab.

ETV spordiosakonna juhataja Marko Kaljuveeri sõnul sõlmib jalgpalliliit Tallinnas peetavateks EM- ja MM-valikmängudeks ETVga lepingu nii-öelda teenuse saamiseks ehk pildi tootmiseks. Signaali edasimüümisega välismaa telekompaniidele tegeleb aga juba jalgpalliliit ise. Liidu eelarve mahtu silmas pidades on see tema jaoks suur äri. Näiteks selle aasta eelarve kava kohaselt loodab liit sel teel teenida 24 miljonit krooni, mis moodustab ligi 40 protsenti kõigist plaanitud tuludest. Lõviosa sellest toob Eesti koondise kohtumine Inglismaaga. Seni on ülekandeõiguste eest laekunud summad olnud märksa tagasihoidlikumad. Näiteks Lilleküla staadioni sisse õnnistanud Eesti-Hollandi omaaegse kohtumisega teeniti Äripäeva andmeil "vaid" 5 miljonit krooni.

Kaljuveer ei osanud öelda, kas lisaks jalgpalliliidule annab teleõiguste müük lisatulu veel kellelegi, näiteks Aivar Pohlaku mõnele firmale.

"Mina suhtlen Pohlakuga ETV ja liidu vahel sõlmitud lepingu raames ja muu minusse ei puutu," tõdeb Kaljuveer. "Jalgpalli EMi ja MMi finaalide, samuti Eesti koondise välismängude näitamisel ETV ekraanil ei puutu aga jalgpalliliit üldse asjasse. See on puhtalt meie rida."

Jalgpalliliidule laekub ka suurem osa Eesti koondise kodukohtumiste piletitulust. FC Flora teenib vaid loožikohtade piletimüügiga (Lilleküla staadionil on kokku umbes 220 loožikohta, tavakohti aga veidi alla 10 000).

Riik annab otsustuskorras FC Florale tasuta kahe kinnistu (3,5 ja 5,92 ha) hoonestusõiguse 99 aastaks. Maa antakse sihtotstarbeliselt jalgpallikompleksi rajamiseks.

FC Flora võtab ehituse alustamiseks Hansapangast 30 miljonit krooni laenu, mille katteks seatakse ühele kinnistule hüpoteek sama suures summas.

FC Flora asutab ASi FCF Lilleküla Jalgpallistaadion. Mitterahalise sissemaksena läheb ASi omandisse 3,5 ha suurune maatükk, mis hinnatakse 40 miljonile kroonile. Sellest 10 miljonit krooni fikseeritakse aktsiakapitalina ja ülejäänud 30 miljonit ülekursina.

Tallinna linnavõim otsustab samuti staadioni ehitust toetada ning investeerib staadioni ümbritsevate teede ja kommunikatsioonide rajamisse 20 mln krooni, lisaks eraldab linn paari aastaga veel 40-50 mln krooni, et Lillekülla planeeritud Eesti-Hollandi mäng toimuda saaks. Raha annavad ka riik (10 mln krooni) ning jalgpalliliidu kaudu liigub Lillekülasse ka FIFA ja UEFA antud raha (aastate jooksul kokku 40-50 miljonit krooni).

Ehitajate ees tekkinud võla kustutamiseks võtab Pohlak Hansapangast 6 mln krooni laenu, mille katteks seatakse teisele kinnistule hüpoteek.

Tallinn soovib oma raha osaliselt tagasi saada. Pohlak tunnistab FC Flora võlga linna ees ligi 25 miljoni krooni ulatuses. Saavutatakse kokkulepe, mille kohaselt võla tagasimaksmine lükatakse edasi kaheks aastaks, et siis maksegraafikus kokku leppida. Enne laenuraha kättesaamist võtab Pohlak Hansapangast 10 mln krooni laenu, mille katteks seatakse kinnistule uus hüpoteek.

Valitsus otsustab laenata FC Florale 25 mln krooni. tähtajaga kuni 20 aastat. Laenu katteks seatakse kahele kinnistule ühishüpoteek Eesti riigi kasuks summas 30 mln krooni.

Lisaks toetab valitsus 45,5 mln krooni eraldamist FC Florale, et see jõuaks staadioni UEFA kongressiks valmis ehitada. Otsust toetab ka Riigikogu, mille järel FC Flora annab FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni omandisse mitterahalise sissemaksena ka teise maatüki hoonestusõiguse, mille väärtuseks hinnatakse 71,6 mln krooni.

Omakapitalis kajastunud aktsiate ülekurss arvatakse aktsiakapitali hulka, mis tõuseb nüüd kokku 111,6 mln kroonile. Vastavalt kokkuleppele läheb riigi omandisse 63,17% FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni aktsiatest.

Pohlak esineb avaldusega, et ta kavatseb riigi osaluse aktsiaseltsis välja osta, ent ei suuda rahandusministeeriumile oma piisavat maksevõimet tõestada. Juunis peab FC Flora linnavalitsusega kokku leppima viieaastase maksegraafiku, et tasuda oma ligi 25 mln kroonine võlg. Jalgpallikompleksi rajamiseks on aastate jooksul kulunud väidetavalt ligi 210 mln krooni, millest FC Flora ehk Pohlaku omafinantseering on nullilähedane.