Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Reklaamiseaduse saaga Riigikogus
Reklaamiseadust on Riigikogu X koosseis muutnud juba viis korda ja ka täna kõne all olevad muudatused ei jää viimasteks. Teisalt võib kindel olla, et see seadus vist kunagi valmis ei saagi, sest niipea kui seaduseandja on mingi pügala lisanud, tulevad nutikad reklaamiagentuurid ja leiutavad mõne uue šokolaadiglasuuris piimatoote, mis terve ühiskonna ahhetama paneb, ja siis võimendavad loodetud tulemust kaasneva kõmu abil mitu korda.
Teha pole siin midagi. Eks see ole nende firmade töö ja leib, sest rutiinne reklaam ei pane kedagi ostma ja tõeliselt edukad on ainult need reklaamiideed, mis teiste seast oma originaalsuse või teinekord ka poisikeseliku riukalikkusega silma paistavad.
Laveerides keelatud maa piiril, püüavad reklaamimeistrid teisel pool aeda olevalt maasikamaalt läbi aiaaukude magusaid marju napsata. Teinekord napsavad nad maasikate asemel lausa kuldmune, mis siis hiljem agentuuri seintele kaunistuseks riputatakse, ja ring hakkab otsast peale.
Reklaam on kujunenud tabude murdmise valdkonnaks. Seaduseandja on olukorras, kus iga uue käsu või keelu loomine toob samas ka uusi võimalusi tõlgendusteks ja käsust möödahiilimiseks.
Kuna poliitilise reklaami reeglite hiljutine muutmine soovitud tulemust ei andnud, siis seekordsete seadusemuudatuste juures jäeti poliitreklaam puudutamata. Nüüdne põhiprobleem on jagelemine alkoholireklaami piirangute üle, milles koosmeelt ei leitud ja nii läks eelnõu katkestamisele.
Alkohol on kahtlemata ühiskonnas ülimalt tõsine teema ja selle vastu võetakse viimasel ajal meedias järjest valjemini sõna, eriti murelikult teevad seda Eesti arstid. Kindlasti peaksid seaduseandjad ühiskonnast tulevatele signaalidele reageerima ja vastavalt ka seadust muutma, aga vaevalt et olukorda saab päästa ainult reklaamiseaduses karmimate reeglite kehtestamisega. Kuid paljude arvates on alkoholi liigtarbimise probleemi üks kurja juur just leebe seadus. Aga kas ei ole seaduseandjal siin oht pigem jälle vanale rehale astuda ja uutele võimalikele "piimatoodetele" teed rajada?
Samalaadne diskussioon käis ravimireklaami üle, mille tulemusena kirjutati seadusesse standardne tekst. Kõigile on pähe kulunud lause, mida diktorid vuristavad ühe hingetõmbega: "Tähelepanu!Tegemistonravimiga.Ennetarvitamistlugege tähele-panelikultpakendisolevatinfo-lehte.Kaebustepüsimisekorral-võiravimikõrvaltoimetetekki-miselpidagenõuarstivõiapteek-riga..." Iga sekund on arvel ja sõnumit kiirendatakse digitaalselt arusaadavuse piirini.
Tulemus - inimesed muutuvad hoiatuse vastu immuunseks. Kui midagi lõpmatuseni vuristada, siis kahaneb ka selle sõnumi efektiivsus võrdeliselt kordamiste arvuga. Täna on kõne all sarnase teksti lisamine alkoholireklaamile.
Mina selle efektiivsusesse ei usu. Kui needsamad reklaamigurud paneksid parem pead tööle ja mõtleksid iga kord välja uue idee, kuidas reklaami tehes tarbijat ka toote kahjulikkusest hoiatada, oleks efekt mitu korda suurem. Ministeeriumid peaks hoidma nii ravimi- kui ka alkoholireklaamil ise silma peal ning vajadusel palkama reklaamigurud, et leida lahendus, kuidas alkoholiga kaasnevaid ohte toote reklaami juures tarbijale paremini selgitada. Sest pole ju suurt vahet, kas alkoholireklaami lubatakse kella 9 või 10ni, meie noored on tihti poole ööni arvutite taga ja kuvarinurgas jookseb ka telepilt.
Aga reklaamiseaduse juures on täna veel üks oht. Nimelt võimaldab teise lugemise katkestamine Riigikogus aktiivsetel alkoholitootjatel nüüd vastavates ministeeriumites tugevat lobitööd teha ja võib-olla ka väikeste teenete eest endale sobivaid lahendusi kätte võidelda. Vaevalt, et seadus sellest võidab.