Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik kandib endale haigekassa raha
Üheks seni lahtihammustamata pähkliks on tervishoiuga seonduv käibemaksupoliitika.
Käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna kaupadele ja teenustele. Ühest küljest lisatakse käibemaks müüdavale kaubale või teenusele, teisalt arvestatakse käibemaks ostetud kaubalt maha.
Tervishoiusüsteemis on hulk kaupu ja teenuseid (inimorganid ja -koed, inimveri ja sellest valmistatud preparaadid), mida ei maksustata käibemaksuga. Juhul kui maksukohustuslane kasutab kaupu ja teenuseid maksustatava ja maksuvaba käibe tarbeks, arvestatakse vastavalt käibemaksuseadusele käibemaks maha osaliselt elik maksustatava käibe ja kogu käibe suhte alusel.
Lääne-Tallinna Keskhaiglas moodustas 2005. aasta arvestuste kohaselt mahaarvatav suhe 3%. See tähendab, et enam kui 16 miljonit krooni jääb haiglale haigekassa poolt eraldatud summadest tagastamata ja läheb "riigimaksu" tarbeks. Rikutud on käibemaksu põhipostulaati: käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna kaupadele ja teenustele.
Sisuliselt kandib riik sotsiaalmaksust laekunud ja ravikindlustusele suunatud haigekassa raha oma kaukasse. "Riigimaks" tagasiarvestamata käibemaksult on seaduseandja poolt sisseplaneeritud lisakulu, mis tuleb meditsiiniasutusel haigekassa vahenditest kinni maksta. See on kulu, mida teised maksukohustuslastest äriühingud "maksma" ei pea.
Hinnanguliselt moodustab meditsiiniasutuste tagastamatu käibemaksu summa kogu riigis üle 200 miljoni krooni eriarstiabile ettenähtud haigekassa rahast. Olukorras, kus haigekassa vahendid on niigi napid, on selline haigekassa rahade riigieelarvesse suunamine kurjast.
Sotsiaalministri hinnangul moodustab haigekassa defitsiit ligi pool miljardit krooni. Haigekassa rahaliste vahendite suurendamiseks püütakse välja mõelda kõikvõimalikke kõveraid teid. Meediast on läbi jooksnud ettepanekud tööandjate maksukoormuse tõstmiseks, ära pole põlatud ka tasustamata haigusepäevade suurendamist või osa haiguspäevade rahastamise ülekandmist tööandjale.
Samas on käegakatsutav lahendus lihtne ja loogiline - lõpetatagu haigekassa raha ümberkantimine riigieelarvesse. Iga töötaja pealt maksab tööandja 33% sotsiaalmaksu, millest 13% on ette nähtud sihtotstarbeliselt tervishoiu vajaduste katteks ja see raha peab ka minema meditsiiniteenuste osutamiseks.
Kõigile haigekassa poolt rahastatavatele meditsiiniasutustele peab olema kehtestatud käibemaksu tulude-kuludepõhine tasaarvestus, et tagada haigekassa rahaliste vahendite sihipärane kasutamine raviks, mitte riigieelarve täiteks.
Loomulikult on erinevate maksumäärade ja maksuvaba käibemaksumääraga meditsiiniasutuste tasumisele kuuluva käibemaksu ja sisendkäibemaksu tasaarveldusest tulenev korrastamine seaduseandja pärusmaa. Samas on selge, et mida kiiremini otsus tehakse, seda kiiremini laheneb haigekassa rahaliste vahendite ümber kerkinud problemaatika ja rakendub nende sihipärane kasutamine.
Lisaks on ringi liikumas idee amortisatsioonikulude katmiseks riigieelarvest. See säästaks omakorda paarsada miljonit sihtotstarbeliselt raviteenuste katteks. Käibemaksu tasaarvestuse ja amortisatsioonist laekuvate summade koosmõjul suureneks haigekassa rahaliste vahendite maht umbes selle suuruse võrra, mis praegu puudu jääb.
Autor: Boris Kirt