'Pehmed' motivaatorid on odavamad, kui palka tõsta

Ujula- või aeroobikatrenni pääse, suvepäevad, keelekursused, sülearvuti, limiidiga taskutelefon, kodune internetiühendus ja kodus töötamise võimalus, või loominguline tasuline lisapuhkus ajakirjanikele Äripäevas - need on üksnes osa toodetest tööandja "pehmete" motivaatorite portfellis.

Arvame, et nendega õnnestub tööandjal rohkem ära teha, kui samaväärse rahasumma eest töötajate palka tõstes.

Väidetavalt nõuab lihttööline head palka, aga spetsialist lisaks ka muid hüvesid (Postimees, 15. mai 2006). Inimene ei soovi, et teda peetaks vaid pelgalt oma tööjõu müüjaks, nii nagu Karl Marx oma "Kapitalis" kirjutas, vaid ka seda, et tööandja huvituks oma töötaja käekäigust avaramalt kui ainult kella kaheksast viieni. Kuivõrd Eesti tööjõuturg on väljarände tõttu tühi, on töötajatel endal rohkem võimalusi kaasa rääkida.

Ent kas jutt "pehmetest" motivaatoritest pole enneaegne? - ajal, mil osa tööandjaid maksab veel ümbrikupalka, millega lõhutakse eelkõige töötajate viisaka pensioni väärilist tulevikku. Et kõigepealt palk, korralikult tasutud riigimaksud ja alles pärast seda kõik muu. Reklaamib ju osa tööandjaid end sellega, et nad maksavad seaduslikku palka, näiteks Säästumarket.

Ei ole enneaegne, kuna maksude maksmine peab olema enesestmõistetav norm, mille üle pole mõtet diskuteerida. Kui töötaja palkamisel on palk tõenäoliselt keskne stiimul, siis töötaja firmas kinnihoidmisel "pehmete" motivaatorite kaal suureneb.

Nn kuldsed käerauad aktsiaoptsioonide näol on Eestis küll oma elu ära elanud - maksuamet võitis diskussiooni, kas oma töötaja aktsiaoptsioon on erisoodustus või mitte -, aga mõte võiks vähem pretensioonikal kujul, igapäevaste väikeste meeldetuletuste näol edasi elada. Alaliselt minekumõtteid mõlgutav töötaja pole ka firmale lojaalne.

Muude hüvede ja soodustuste vaenlane number üks on erisoodustusmaks: kui töötaja palk on sotsiaal- ja töötuskindlustuse maksu all, siis erisoodustusmaks sisaldab veel lisaks tulumaksumäära. Tahad töötajale head teha, siis maksa veel peale?! Erisoodustusmaksu all on kõik töötajaga seotud kulutused, mis pole tema tööga seotud. See kahtlemata pärsib töötajate vaba aja sisustamist ja heaolu parandamist - võib tunduda, et parem maksta juba palgaga kaasnevaid väiksemaid riigimakse.

Riigil on tööandjale vastutulekuks mitmeid võimalusi. Üks ja lihtsaim on vähendada erisoodustusmaksu alla kuuluvaid hüvesid, usaldades rohkem tööandjat.

Vastu saavad riik ja tööandja rohkem rahul olevad, tervemad töötajad, mis on väärtus omaette. Teine võimalus oleks taastada teatud protsent palgafondist, näiteks kaks protsenti, mida saab kasutada töötajate motiveerimiseks teistmoodi kui ainult palga-preemiaga.

Miks arvame, et teatud tasemest alates teevad "pehmed" motivaatorid oma töö paremini kui palk?

Aga palka võetakse kui iseenesestmõistetavat, mida tööandja on kohustatud maksma. Samas muud motivaatorid on kui tähelepanu ja hea tahte žestid, mida tööandja võib, aga ei pruugi teha - seetõttu tunduvad need hinnalisemad.

Autor: ÄP