Pühendumus tegi Erko Tamurist firmaosaniku

Marko Liibak 18. mai 2006, 00:00

Sellisele otsusele kallutas ka sümpaatia IT valdkonna vastu ning nüüd jätkab Tamuri samas firmas ikka tegevjuhina. IT vallas hakkas ta tööle juba ülikooli ajal ning et paremini haridusele ja tööle keskenduda, loobus ta tippspordist. Nüüdseks on Tamuri võtnud eesmärgiks olla maksimaalselt tugev ühes valdkonnas.

Tuttava väitel ilmnesid Teie liidriomadused juba ülikooli päevil?

Jah, mulle meeldib organiseerida. Ilmselt on see tulnud paljus ka tänu spordile, alustasin ujumisega viiendast eluaastast ning hiljem tegelesin kaua tippspordiga. Samuti õppisin ülikoolis kiirete muutuste ajal, aastatel 1989-1994, sel ajal sai oldud paar aastat üliõpilasedustuses ning ühel aastal ma ka juhtisin seda. Sealt olengi saanud juhtimiskogemused.

Mida organiseerimine Teile sisemiselt pakub?

See on hasart. Mulle ei meeldi olla passiivne liige ehk niisama kaasajooksik. Kui mulle mõni idee meeldib, püüan end etteotsa sättida ning organiseerima hakata, et teeks asja kiirelt ja venitamata ära. Pigem olen tüüp, kes tahab asjad kiirelt ära teha - ma ei istu maha ega raiska hoovõtmise peale kaua aega.

Olete Äripäevas märkinud üheks mulluseks kultuuri suursündmuseks Phil Collinsi kontserdi, kiites ürituse professionaalsust. Miks just see kontsert?

Sellel on mitu põhjust. Esiteks olen Genesise ja Phil Collinsiga üles kasvanud, lisaks rollingutele ja Led Zeppelinile. Teisalt mulle meeldib proffide töö ning Collins seda ka on. Meeldis kogu selle kontserdi käigus antud šõu. Nautisin nende suhtumist iseendisse, publikusse ning kokkuvõttes oma töösse. Proffe iseloomustab see, et nad ei jää esimeste edusammude tõttu uinuma, nad teavad, et alati saab paremini. Profiks saadakse aastaid kestva tööga, nii on ka IT valdkonnas. Ka ülikoolis ütles õppejõud, et ära looda IT valdkonnale enne täielikult pihta saada, kui pole selles vähemalt 15 aastat töötanud.

Teil on pea 14 aastat ITs töötatud, olete hakanud nii-öelda pihta saama?

Arvan, et tajun juba teatud hoovusi, kuidas selles valdkonnas tegutseda ning millised on olulisemad teemad selles valdkonnas. Kuid ma ei saa öelda, et ma olen ITs proff, palju on veel edasiliikumist. Professionaalsus taandub küsimusele, kas olla heal tasemel eksperdina või IT valdkonna koordineerija ja juhina. Mul on veel tugevalt arenemisruumi. Koolis olen küll ITd õppinud, kuid töötanud olen rohkem juhina ning eksperdi tugevad omadused on viimistlemata.

Millest täpsemalt puudust tunnete?

Peaks olema rohkem aega, et jõuaks süüvida valdkonna tehnoloogia allhoovustesse ehk tehnoloogiat rohkem tundma õppida. Juhtides on võimalik teha seda pealiskaudselt ja valdkonda täielikult tundmata. Teisel juhul on inimesi, kes on olnud tugevad tehnoloogias ning on sellelt pinnalt alustanud mõne äri juhtimisega. Minul jäi tehnoloogia tundmine põgusaks, alustasin varakult kiiresti juhtimise ja koordineerimisega, kuna mul oli asjadest oma nägemus ning tahtsin, et need kiiremini areneks. Nüüd vanemana olen heas mõttes sammu tagasi astunud ning süvenenud tehnoloogia tundmaõppimisse - näiteks tehnoloogia arengukäiku. Tahan end selles osas täiendada, et teha oma äripoolt veelgi professionaalsemalt.

Miks Te mõned aastad tagasi tegevjuhina firma omanikelt välja ostsite?

Esiteks taheti firma müüa teistele omanikele. Ma tundsin, et ma olin sellesse firmasse palju oma energiat ja südant pannud - miks peaksime andma oma suure töö ära võõrastele, et nad saaksid selle vilju nautida? Mõttekam oli ise firma arendamisega jätkata, kuna ma teadsin, kuhu liikuda. Teisalt mõjutas otsust ka seegi, et mulle meeldis IT valdkond ja ma tunnen ennast selles tugevalt. Firmast kuulub mulle umbes kolmandik, ülejäänu headele kolleegidele ja sõpradele, seega puhas meeskonnaäri.

On Teil ambitsiooni rahvusvahelises äris kätt proovida?

On ikka.

Milles see väljendub?

Oma ettevõttegagi liigume juba praegu üsna palju rahvusvahelises ärikeskkonnas. Olen praegu sellises staadiumis, et tahaks ise midagi võimsat üles ehitada, varem sai töötatud teiste heaks. Seda mingil määral küll praegugi, kuna ma pole firma ainuomanik.

Aga rahvusvahelises äris tahaks ise midagi teha ja arendada, mitte lihtsalt minna kuhugi rahvusvahelisse organisatsiooni - neid võimalusi ja pakkumisi on olnud.

Kuuldavasti ei tegutse Te poole vinnaga. On Teil hetki, kus sellepärast on tulnud piinlikkust tunda?

Neid hetki on kindlasti olnud, eriti siis, kui teha mitut asja korraga, ning erinevatel perioodidel on neid hetki mitmeid olnud. 90ndate keskel sai õpitud, töötatud ja osaletud mitme spordiorganisatsiooni juhtimises. Kokkuvõttes oleks võinud teha asju igal pool paremini. Oleks võinud keskendunumalt töötada või leida rohkem aega õppimisele või juhtida sporditegemist. Siis hakkasingi neist tegevustest loobuma, kuna ei suutnud kõigile täielikult pühenduda. Tuleb osata õigel hetkel tagasi tõmbuda.

Väidetavalt julgete võtta riske, kuid need on tavaliselt mõistlikud ja tasakaalukad?

Ma olen pigem jah konservatiivsema ellusuhtumisega. Igal juhul tuleb riske võtta, kuid peab ka paar-kolm sammu ette vaatama. Mõned inimesed alustavad tegutsemist väga julgelt ning siis on õnne küsimus, kas õnnestub või mitte. Teine võte on alustada natuke madalama stardiga. Ma ei välista aga, et näiteks viie aasta pärast võtan hoopis kõrgemal tasandil riske. Praegu tuleb aga nii-öelda rasvakihti kasvatada.

Lähete poole kollektiiviga roheliste rattamatkale, kellelt initsiatiiv tuli?

Meil on puhas meeskonnakollektiiv ning hierarhiat on väga vähe. 20liikmelises meeskonnas on kõik väga tugevad isiksused ja initsiatiivi tuleb paljudelt. Pooldan täielikult mitmesuguste ja sagedaste firmaürituste korraldamist ning olen seda propageerinud kõigis kollektiivides, kus olen tegutsenud.

Minu tutvus Erkoga algas umbes aastal 1989. Tuttavaks saime praeguse Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnas, peenmehaanika erialal. Meil oli väga vahva grupp. Enamikust on tänaseks saanud tublid ettevõtjad või tugevad spetsialistid omas vallas. Pärast esimest aastat grupp küll lagunes erinevate teaduskondade vahel. Koos Erkoga jätkasime õpinguid majandusteaduskonnas, majandusliku andmetöötluse erialal. Ja 1994 kulmineerusid õpingud pärast 5aastast tõsist tööd ka diplomiga.

Vana sportlasena iseloomustas Erkot kogu ülikooli ajal oskus ennast õigel ajal vormi viia. Vormi viimistlemine on alati raske töö. Lihtsam on seda teha koos tiimiga, mitte üksi. Ja Erko oskas väga hästi ka kogu gruppi motiveerida. Eredaimalt tuleb meelde see, kui kolmandal kursusel pidime organiseerima erialapäeva üliõpilastele ja vilistlastele. Päeva esimene pool pidi olema akadeemilisem ja õhtune pidu pidi kõige mõjuma korraga innustavalt ja ka nostalgiliselt. Peale Erko ei suutnud vist mitte keegi olla kaasas terve programmiga.

Teine ere mälestus ülikoolist on petanque. Ühel kenal suvepäeval suutis Erko mind meelitada Vääna-Jõesuu vetelpäästejaama, kus ta suvel vetelpäästjana töötas. Ja seal anti mulle mängimiseks mingid kummalised raudmunad. Järgneva mõne aasta jooksul võitsin enda kodusesse auhinnakappi tänu Erkole mitmed meeskondlikud Eesti meistri medalid sellel alal. Tänaseks on petanque Eestis igati elujõuline ala ja suur kummardus tuleb selle eest teha Erkole.

Mõned aastad peale ülikooli ristusid meie teed uuesti arvutifirmas BCS. Tänaseks on Erko kunagistelt omanikelt välja ostnud ühe osa sellest firmast. Ja juhib BCS Iterat väga kindlalt. Firma areng tihedal majandustarkvaraturul on olnud äärmiselt tubli.

Erko on väga põhjaliku süvenemisvõimega. Uskumatult hea eesmärgi hoidmise võimega. Alati valmis kuulama erinevaid arvamusi, samas suudab kiirelt eristada väheväärtusliku info. Paiguti kindlasti ka põikpäine, aga aus enda ja teiste suhtes.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing